Viktor Kingissepp – kommunist kellest tehti märter

Viktor Kingissepa noorus ja 1905. aasta revolutsioon

Viktor Kingissepp sündis 12. märtsil 1888 Saaremaal Kaarma-Suure vallas jõukamasse taluperre. Kingissepp sai küllaltki hea hariduse: pärast koduõpet käis ta erakoolis ning asus seejärel õppima Kuressaare Poeglaste gümnaasiumisse, kus paistis silma eeskujuliku õpilasena. Kooliõpingute ajal hakkas Kingissepp huvituma ka poliitilisest tegevusest, olles oma vaadetelt vasakpoolne.

Kuressaare gümnaasiumis kuulus Kingissepp marksistlike õpilaste ringi, kes lugesid keelatud kirjandust ja polemiseerisid tulevase maailmakorra üle. Kui puhkes 1905. aasta revolutsioon, algatas just Kingissepp Kuressaare gümnaasiumis õpilasstreigi, mille tõttu kool mitmeks nädalaks suleti. Siiski õnnestus tal kool 1906. aastal lõpetada ning järgnevalt suundus tulevane revolutsionäär ülikooliõpinguile Vene impeeriumi pealinna.ViktorKingissepp1

Kingissepa ülikooli-aastad ja asumisele saatmine

Esialgu siirdus Kingissepp Peterburi ülikooli loodusteadusi õppima, kuid 1908. aastal asus ta Vene Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) nõudel, mille Eesti Komitee juhtiv liige ta oli, ümber Moskvasse. 1910.aastal jätkas ta õpinguid germaani-romaani keeleteaduskonnas, kuid juba 1911. aastast asus õppima õigusteadust. Et ka seejärel tuli tema õpingutesse pikki pause, lõpetas ta ülikooli alles Veebruarirevolutsiooni järel 1917. aastal, mil sai õigusteaduste kandidaadiks.

Revolutsiooniline tegevus viis Kingisseppa Esimese maailmasõja eelsetel aastatel Tallinna, Moskvasse ja Peterburi, enamiku ajast veetis ta siiski viimases. 1912-1914 toimetas ta seal ajalehte “Kiir”, mida varem oli toimetanud ka tuntud eesti vasakpoolne Mihkel Martna. Kui puhkes aga Esimene maailmasõda, siis otsustas salapolitsei Kingissepa kui kahtlase tegelase arreteerida. Ta saadeti keskustest eemale: esialgu Lenini nooruspõlve maale Kaasani, hiljem aga Tveri kubermangu.

Kingissepp on Kaukaasia rindel.

1916. aastal, kui sõda oli Venemaalt nõudnud suuri ohvreid, hakati mobiliseerima isegi tsaarivõimu silmis niivõrd kahtlasi tegelasi kui revolutsionääre. Nõnda sattus ka Kingissepp sõjaväkke. Ta saadeti Kaukaasia rindele, kus temast sai lõpuks sanitarrongi ülem. Sõjaväest sai ta vabaks pärast Veebruarirevolutsiooni.

Kingissepa tegevus Eestis.

Juulis 1917 saabus Kingissepp tagasi Eestisse, kus asus organiseerima Punakaarti. Kui toimus oktoobripööre, siis oli just Kingissepp see, kes Eestis võimu punaste poolt üle võttis. Ka hiljem kuulus ta Eestit juhtivate enamlaste hulka, olles Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe Ivan Rabtšinski esimene asetäitja. Suures osas just Kingissepa juhtimisel toimus ka Eesti rahvuslike poliitikute ürituste nurjamine ja nende maalt väljasaatmine. Siiski näitas Kingissepp üles ka enamlaste kohta üllatavat leebust, kui väidetavalt päästis märatsevate punaväelaste käest Jüri Vilmsi ning asendas Jaan ja Aleksander Tõnissonile määratud surmanuhtlused maalt väljasaatmisega. Kingissepp lahkus Eestis Vabariigi väljakuulutamise päeval, kui enamlased Tallinna maha jätsid.

Kingissepa tegevus Nõukogude Venemaal.

1918. aasta märtsis saabus Kingissepp tagasi Nõukogude Venemaale. Seal sai temast Nõukogude julgeolekuorgani Tšekaa liige ning ta oli selle rajaja, poolaka Feliks Džersinski lähemaid kaastöölisi. Temast sai üks revolutsiooniaegse Venemaa kõrgemaid kohtumõistjaid, aasta teisel poolel koguni riigiprokurör. Muuhulgas uuris ta ka Lenini tulistamisega seotut ning kuulas üle väidetavalt kommunistide juhti tappa üritanud Fanny Kaplanit.

Kingissepp naaseb taas Eestisse

1918. aasta novembris, kui Saksa okupatsioon Eestis lõppes, naasis Kingissepp Eestisse. Tema ja enamlaste arvates pidi maa peagi taas Nõukogude võimu alla minema niipea, kui sakslased Eestist lõplikult lahkuvad. Ent osutus, et eestlased suutsid Vabadussõjas enamlased siiski tagasi lüüa ja oma riigi kindlustada. Kingissepp koos teiste Eesti enamlastega pidas vabariiki aga kohutavaks veaks, ajaloo tagasikeeramise katseks ning tegi kõik, et Eestit põranda all sisemiselt õõnestada. Kingissepp oli osav konspiraator, tegutseja, aga ka ideoloog, mistõttu sai ta algusest peale Eesti põrandaaluste vaieldamatuks juhiks.

Viktor Kingissepa arreteerimine ja mahalaskmine

1921. ja 1922. aastal kasvas kommunistide mõju Eestis tunduvalt. Nad imbusid mitmesse legaalsesse organisatsiooni, isegi parteidesse ja nõnda oli neil isegi Riigikogus esindus. Kogu Eesti kommunistide tegevust juhtis Viktor Kingissepp.

Seetõttu sai Kingissepast Eesti tagaotsituim kommunist. Kuid enamlastel olid väga osavad konspiratsioonireeglid ja ta suutis ennast tükk aega varjata. Alles 1922. aasta 1. mail õnnestus Eesti Kaitsepolitseil tabada enamlaste informaator Linkhorst, kes teadis ka Kingissepa peidukpaika. Too vaikis üle ööpäeva, nagu konspiratsioonireeglites oli kokku lepitud, ja avaldas alles siis, kui teda ennast ähvardas mahalaskmine, Kingissepa peidupaiga. Seetõttu süüdistasid kommunistid Linkhorsti hiljem reetmises ja 1940. aastal lastigi ta maha. Kuid selgusetuks on jäänud, miks Kingissepp oma peidupaigast ei pagenud.

Ööl vastu 3. maid otsis kaitsepolitsei koos sõjaväelastega konspiratiivkorteri läbi ning tabas Kingissepa. Selle kohta, kuidas see täpselt juhtus, kindlat versiooni pole. Igal juhul saadi ta üpris kergelt kätte ning otsustati juba sama päeva õhtul hukata.

Fanaatiliselt kommunismile ja riigikukutamisele pühendunud Kingissepp jäi kuni lõpuni endale kindlaks. Mahalaskmine toimus väga kiiresti, ilmselt seetõttu, et kardeti Nõukogude Venemaa reaktsiooni ja tema katset Kingisseppa päästa.

Esialgu maeti ta maha, kuid hiljem kaevati ta surnukeha välja ja uputati merre, et enamlased oma märtrist ka säilmeid kätte ei saaks.

ViktorKingissepp2

Kingissepp tehakse märtriks

Pärast Kingissepa surma alustas Nõukogude Venemaa massiivset propagandaaktsiooni. Selle käigus põhjati igati “kodanlikku” Eestit, ülistati revolutsiooni märtrit ja kõige silmapaistvamalt nimetati Jamburgi linn ümber Kingissepaks (hiljem on seda tavaliselt kirjutatud Kingisepana). Seda nime kannab linn siiani.

Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, hakati ka siin levitama Kingissepa-kultust. 1952. aastal nimetati tema nooruspõlve kodulinn Kuressaare ümber Kingissepaks. Seda nime kandis linn kuni 1989. aasta alguseni. 1988. aastal püstitati Kingissepa 100. juubeli puhul sinna ka tema monument, kuid seegi võeti juba 1989. aastal maha. Välimuselt meenutas monumendi-Kingisepp pigem teatrimees Mikk Mikiveri, mistõttu ta sai rahva seas ka sellise hüüdnime.

Allikas

ViktorKingissepp3