Vaali Vabariik 110

Järvamaal 29. septembril toimunud ajaloopäeval meenutati 110 aasta möödumist Vaali Vabariigi väljakuulutamisest, mis tähistab üht olulist etappi Eesti omariikluse kujunemise loos.

Üritusest võtsid osa Riigikogu esimees Eiki Nestor, poliitikud erinevatest erakondest, samuti ajaloolased, ajakirjanikud ja külalised, vahendab uueduudised.ee

Nii nagu seltsiliikumine oli iseseisvuse tuleku ettekuulutajaks ja ettevalmistajaks, nii oli ka 1905 aasta vastuhakud järgnevate sündmuste ettevalmistuseks. 1905 aastal võttis revolutsiooniliikumine nii rahvusliku vabadusliikumise jooni, kui korjas töölisliikumise sildi alt ideoloogilistelt moevooludelt klassivõitluse komponente. Just Venemaa äärealadel ja Baltimaadel näeme, et liikumine võttis tugevalt rahvuslikke jooni. Eesti olid peamiseks rahva pahameeleobjektiks Baltisaksa aadelkond. Kas mitte põhjusega? Nende kätte oli koondunud 60 % maast ning enamik tööstusettevõtteid. Tänu Läti Hendriku kroonikale oli eestlastel selle ristiusustamist ja vallutust heroiseeriva teksti kaudu aastasadu hiljemgi selge, et baltisakslaste võim on saavutatud jõuga – võõrkeelne väike vähemus, kes aastasadu tegi piiranguid põlisrahva võimalustele omal maal. See kisendav ebaõiglus, mida  veel 20 sajandi algul tsementeerisid seisuslikud piirid, oli kindlasti põhjus, miks aurumasin podises juba ammu ohtlikult ning 1905 aastal kaane pealt lõi.

Kui eestlaste iseseisev seltsitegevus oli alanud 1860ndatel aastatel, siis tolleaegne seltsitegevus voolas rahvusloome ja rahvusliku liikumise sängis. Aga 1905 aasta sündmused, kus sai karastuse ka 1917 aasta revolutsiooni möllus Vabariiki loonud poliitikute põlvkond, valmistas ette pinnase “suureks pauguks”, mis väikerahva jaoks ei saanud olla muud, kui iseseisev riik. Kas selleks tollal peale mässumeele ka piisavalt usku oli?

Spontaansete vabariikluse idee ilmingute hulka kuulubki just ka nimetatud Vaali vabariik. Need olid kohmakad, revolutsioonilise vägivallaga õlitatud eksperimendid, aga ometi näitavad need vabariikluse idee elujõudu, kui vihased külamehed ja mõned haritlased neid hasartselt püsti panid. Me võime rääkida, et vabariik oli moes.  Sellal, kui vene revolutsionäärid nägid oma kirjatöödes 1905 aasta revolutsiooni, kui eelastet täielikule sotsiaalsele revolutsioonile, mis kaasnes kommunismi tulekuga, siis Eestis oli mässuaasta selleks julgustuseks, kasvulavaks ja täiendavaks vedruks, mis meie vabadusele 1918 aastal ukse lahti lükkasid. Tunnistagem – ka 1918 aastal oli improvisatsiooni ja hulljulgust nagu 1905. Kuulutada end tähtsamaks, kui Maailmasõtta miljoneid elusid jätnud impeerium ja minna ühele maailma suurimale riigile vastu oma esimeses mobilisatsioonis kokku saadud mõnetuhande mehega – see nõudis äärmuslikku riskivalmidust ja julgust. Ning seda Maailmasõja rinnetelt tulnud meestel oli, just nii nagu 1905 aasta isemõtlejatel, kes julgesid kosta – mina see olen riik! Minu küla – see on meie riik, meie vald – see on meie riik, Eesti – see on meie riik. 1905 aasta tormist jäi peamise vaatuseni siis veel 13 aastat. Austame siis neid julgeid tuulepäid sellega, et võtame mütsi maha ja laseme endalgi tuult juustesse nii nagu Vaali vabariigi tegijad, kes püstipäi vastutuult tormasid.

 

Anti Poolamets (ajaloolane)

Uueduudised.png

rsz_2015-09-29-115529-1440x564_c

More Info