Kuum august 1991: nähtamatud lahingud

Kui tagantjärele vaadata, tundub, et mõne inimese elukäik on nagu pidev valmistumine üheks tähtsaks hetkeks. Raadiside asjatundja Aadu Jõgiaasa jaoks saabus see tähtis aeg 1991. aasta putši ajal, kui talle anti korraldada end kaitsma valmistuva Eesti vabariigi valitsusside.

„Sellised ajad olid, et meie raadiosidest pidi saama Eesti vabariigi viimane kaitseliin. Meil oli ülesanne korraldada valitsuse sidet Eestis, maakondadega, samas ka Balti riikide vaheline raadiosidevõrk. Aga kõige tähtsam oli valitsusjuhi mulle usaldatud ülesanne: kui Vene väed on kõik meie positsioonid vallutanud ning rünnatakse Toompea lossi, siis pidime edastama raadio teel kogu maailmale appikutse ja uudised viimasest vastupanust,” meenutab Aadu Jõgiaas 1991. aasta ärevaid aegu. „20. augusti õhtul kella 22 paiku helistasin Toompealt koju abikaasale ning jätsin temaga hüvasti. Igaks juhuks, ma olin valmis vastu pidama lõpuni ja arvestasin, et ei pruugi enam järgmist päeva näha,” meenutab valitsuse eriside ülem Jõgiaas toonast tõehetke nüüd, 25 aastat hiljem. See oli tund enne seda, kui kaks korrust allpool, riigikogu saalis, kuulutas ülemnõukogu esimees Ülo Nugis haamrilöögiga välja Eesti vabariigi taastatud iseseisvuse.

Pikk tee ja pikad lained

Aadu Jõgiaas ei osanud küll 1963. aastal Eesti NSV võimudelt raadioamatööri tegutsemisluba saades, et tema oskusi läheb 28 aastat hiljem hädasti vaja hoopiski iseseisvust taastaval Eesti vabariigil. Oma tegutsemisajal oli raadioamatöör kutsungiga ES6PZ jõudnud saavutada raadiokontakti 328 raadioamatööride seas eraldi üksuseks peetava riigi või selle osaga. Tema kõige kaugem sideseanss oli Tartust Tallinna, kui soodsate raadiolevitingimuste tõttu jõudis saatja signaal teha koguni kolm tiiru ümber maakera.

Jõgiaas räägib, et tal õnnestus oma headest sõpradest-raadioamatööridest kokku panna toimiv meeskond, kokku 12 meest, kel kogemusi kõikvõimaliku raadiotehnika kasutamisel. Enamasti oli neil Vene sõjaväe raadioside ohvitseri väljaõpe, mis kulus nüüd impeeriumi vastu marjaks ära. Juba 1985. aasta paiku oli Jõgiaas korraldanud rallivõistluste jaoks raadiosidevõrke, sealt said mehed oma esmased kogemused.

Ka aparatuurist, nagu ikka, oli puudus. Osa hangiti kõveraid ja kavalaid teid pidi – Vene sõjaväe ja ka lennuväe amatöörsagedustele ümberehitatud raadiojaamu, samuti mahakantud ja korda tehtud sideaparatuuri majandeist, aga ka näiteks Eesti Energiast. „Võmmidelt sai näiteks mitukümmend tükki mahakantud sidevahendit Mars, neid sai väga hästi amatöörjaamaks ümber teha,” tähendab mees, kes tundis veneaegset raadioasjandust ning sõjaväe, miilitsa, kiirabi, tuletõrje ja KGB süsteeme põhjani.

Sel ajal oli tegelikult Vene seaduste järgi raadiovõrkude arendamine illegaalne, kriminaalselt karistatav tegevus. Ometigi toimis 1990. aasta jõuludeks piirivalveside Põlvamaal ning töö jätkus. 1991. aasta algul asus Jõgiaas raadiosidetarkusi õpetama Remniku väljaõppekeskuses. Kokku sai tema käe all radistiteadmisi ligi 3500 tulevast piirivalvurit, nii reakoosseisu mehed kui ka ohvitserid.

Ajad olid ärevad

Jõgiaas meenutab, kuidas nad koos oma Leedu kolleegidega juba 1980. aastate lõpus arutasid, mil moel saaks kasutada Poola uuendusliikumise Solidaarsus kogemusi raadioamatööride abil korraldatud üle riigi toimivast sidevõrgust. „Kuulasime eetrit ja panime kõrva taha, kuidas alternatiivne võrk toimis,” räägib Jõgiaas kohtumisest Vilniuse teletornis sealse inseneri Tadas Vyšniauskasega, kellest sai juba paar aastat hiljem, 1990. aastal, kui Leedu kuulutas end esimesena NSV Liidu vabariikidest iseseisvaks, valitsusside juht.

Välisleedulaste toel ja ka varasematele tähelepanekutele toetudes soetas Leedu endale korraliku raadioseadmestiku, eelkõige ultralühilaine alas toimiva ehk FM aparatuuri, mille pealtkuulamiseks puudus Vene vägedel võimekus. Teave tippaparatuurist jõudis agendi vahendusel KGB-ni ja tegi neile palju muret. Nii oligi Leedu iseseisvumise mahasurumise esimene rünnak elektrooniline: Leetu toodi sisse hulk Vene sõjaväe raadiosegamisüksusi ja toimus massiline raadiosegamisrünnak. Selleks ajaks, 1991. aasta jaanuaris, oli raadioamatööridel juba sisse seatud sidevõrk, toimus pidev eetri jälgimine. Edasine aeg näitas, et võrku läks hiljem juba tõsiselt vaja.

Teletorni vallutamisel 13. jaanuaril tapsid Vene sõjaväelased 14 torni kaitsma kogunenud tsiviilisikut, paljud neist lömastati tankiroomikute all. Kassett telepildiga veretööst toimetati rünnaku alla sattunud telemajast välja ning edastati piki kontrolli alla võtmata jäänud sidekanaleid Läti, Eesti, Soome ja Rootsi kaudu laia maailma. Üle võtmata jäi ka teletorni tippu paigutatud vahejaam ehk repiiter, mille vahendusel jätkus Leedu võimude raadioside.

Need dramaatilised ja traagilised sündmused andsid ettekujutuse, kuivõrd vajalik on nii korralik side iseenesest, aga ka selliste uudiste edastamine laia maailma. „Pilt on vägevam kui tuhat sõna, seda oli Vilniuse puhul hästi näha,” meenutab Jõgiaas rahvusvahelist pahameeletormi. Ja veel: „Meie Tallinnas saime leedulastelt väga palju kogemusi nii segamise kui ka side korraldamise asjus. Samas aasta augustis venelased Tallinnas segamistehnikat ei kasutatud. Hoopis meie kasutasime, surusime teletorni ründamise päeval kogu nende side maha 3–4 tunniks. See oli maailma üks esimesi n-ö raadisõja lahinguid,” meenutab Jõgiaas, kes oli tollaste lahingute ettevalmistamise ja läbiviimse juht. Samas, nendib ta, pole ükski ajaloolane selle ainulaadse ja võiduka lahingu vastu eriti huvi tundnud.

Valmisolek on kõik

„Me saime väga vajaliku kogemuse leedukatelt. Meil oli teletornis releeühendus telepildi edastamiseks Soome, samuti pandi Pika Hermanni torni Vikerraadio saatja ning 10. kanali telesaatja, samuti oli seal ETV saatebuss, et viimase võimaluseni saaks edastada raadiosõnumeid, aga mis veel olulisem: telepilti laia maailma. Mina ei tea kõike, aga Edgar Savisaarel on komme salastada. Tollal korraldas ta hulga igasuguseid töörühmi, millest keegi midagi ei teadnud,” räägib mees, kes on olnud pühendatud paljudesse taasloodava riigi saladustesse. Aeg oli selline kahetine: justnagu oli juba veidi iseseisvust, aga kõik oli ikkagi veel Moskva valitsemise all.

„Mulle tehti ülesandeks luua sidealal kõik vajalik. Suurte kividega kindlustatud Toompea mäel oleva lossi neljandal korrusel anti kaks ruumi, seal on praegu avalike suhete osakond. Aparatuur oli endal, antennid peitsime kõrge katuse alla. Anti ka kaks ajateenijast noormeest, Tarmo Ränisoo ning Jüri Kala. Nende jõududega pidime korraldama eetri pideva jälgimise ning tagama salajase raadiosidekeskuse töötamise. Tegime 12-tunniseid vahetusi,” räägib Aadu Jõgiaas tollasest olukorrast.

Ta räägib lähemalt toonastest tagavarasüsteemidest: raadiokanalid jooksid Toompealt Rapla sidesõlme ning Kose lähistel olnud maa-alusesse tsiviilkaitse sidesõlme Kose-80, nii olid tagatud sidekanalid üle kogu Eesti. Ja siis oli veel keskus Tallinna pritsimajas ja teine Tabasalus, 11-korruselise maja katusel. Sealt toimus raadiosegamise põhitöö.

„Sellest kõigest, toona osalenutest ja nende mälestustest, mida kogusin 2000 intervjuu käigus, kirjutan ma raamatus, mis ilmub tänavu 19. augustil. See on ainult osa materjalist, kakssada lehekülge, kolm korda sama palju jääb veel ootele, kirjastan nimelt oma kuludega,” nendib Aadu Jõgiaas, kes on küll toonaste kangete tegude eest saanud presidendi aumärgi, aga tegutsenud nii toona kui ka hiljem tasuta, ainult aatelisusest. „Siis me ei teadnud, kuidas kõik võib lõppeda, miski polnud kindel. Paljud riskisid tegelikult kas vabaduse või ka eluga, kui Vene võim oleks peale jäänud,” räägib Jõgiaas ning lisab, et avalikkuses nimetas ta endaga koos töötanud vaprate meeste nimesid alles kümme aastat tagasi, kui Eesti oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Need augustipäevad

Jõgiaas meenutab, et ruumid said Toompeal valitud põhimõttel, et oleks võimalik pärast viimase saate eetrisselaskmist pööningu kaudu lahkuda. „Ma võtsin mõlemad noormehed ette ning teatasin, et nad võivad lahkuda. See oli kriitilise 20. augusti õhtul. Nad ei läinud. Siis tuligi mul hakata mõtlema, kuidas olukorrast eluga välja tulla,” räägib pealik Jõgiaas.

Sündmuste keskel osalejana ning hiljem ka hulganisti mälestusi kogunud Jõgiaas kinnitab, et avalik versioon nende palavate päevade sündmustest on üldjoones küll õige, aga olulistes detailides siiski tihtilugu kas pealiskaudne või isegi ekslik.

„Näiteks teletorni ümber toimunu. Kõik mäletavad, kuidas seal olid soomukid ning auto sõitis värava maha. Aga tegelikult oli soomukite kolonn kohal juba 19. augusti hilisõhtul, nad peitsid end võimalike Molotovi kokteilidega ründamiste eest ühel kõrvalteel, samas oli juba kohal jalgsi saabunud üksus, kes võttis torni ruumid ja aparaadid üle ja käskis kõik seadmed välja lülitada, kolmandaks oli veoautoga GAZ-66 saabunud üksus, kes värava maha sõitis,” räägib Jõgiaas, kes koos oma meeskonnaga eetrit kuulas.

„Me kuulasime kõiki kanaleid pealt, kaardistasime. Selleks ajaks oli neil kehtestatud raadiovaikus. Siiski oli korraks kuulda, et keegi teatas: oleme kohtadel. Siis oli selge, et midagi hakkab toimuma. Aga kus ja mis, seda polnud võimalik kindlaks teha. Kui eetrisse tuli keegi kindral ja hakkas andma ilmselt rünnakukäsku, ei pidanud mu närv ei pidanud enam vastu ning andsin Tabasalu poistele korralduse alustada segamist. Seejärel olidki nad järgmised tunnid sideta ja kasutasid lõpuks välikäskjalgu,” kirjeldab Jõgiaas toonast pingsat lahinguolukorda. “Ühtäkki kuulen segamise vahelt eetrist venekeelset korraldust minna üle salasagedusele. Mis nüüd saab, keegi ju ei tea, millise see neil olla võiks. Siis aga kuulen nurgast, nagu pärast kirjeldati, inglitiibade sahinat. Hüppasin võimsa pantrihüppega seal olnud patrullteenistuste raadiotehnika kasti juurde. Üks vastuvõtja oli kogemata kombel sisse lülitatuks jäänud, sealt kostis venelaste uuel salakanalil peetav side, kogemata kombel oli häälestuseks õige kanal. Andsin Tabasalusse sageduse edasi, side suruti taas maha. Meil olid küll ise ehitatud, aga väga võimsad segamisseadmed,” kirjeldab Jõgiaas raadiosõduriõnne.

„See oli nagu rusikas silmaauku, järjest pihta, väga kõva tunne oli,” läheb sidesõdur Jõgiaas praegugi elevile. Ta näitab Tallinna linnamuuseumis toda aega kajastava väljapaneku juures, kus oleme usutluseks kohtunud, välja pandud Vene sõjaväe ümberehitatud raadiosaatjat koos sellele lisatud segajaplokiga. Raadio on ise keskmise kohvri suurune, uskumatu, et selline tõi taas iseseisvaks saanud Eesti vabariiki esimesel päeval peetud ajalooliseks osutunud raadiolahingus nii tähtsa ning otsustava võidu.

Viis meest, mitte neli

Aadu Jõgiaas jõuab usutluse käigus rääkida veel pikalt nende tähtsate päevade tähtsatest sündmustest, täpsustada paljut, lükata ümber ka mitu levinud müüti. Näiteks sellise, et teletorni 22. korrusel olla olnud neli meest: „Tegelikult oli viis, viies oli tormis olnud kohviku valvur, kes siis, kui sõdurid ründasid, läks üles teiste juurde pakku.ˮ Ja pikemalt teletorni töötajate vaprusest, kel kästi relva ähvardusel kõik välja lülitada, kes aga hoopis lülitasid sisse Toompea jaama teletorniga ühendava salajase sidekanali.

Ja lisaks ka sellest, et vajadus raadioside võimekuse ja raadioamatööride oskuste järele pole kuhugi kadunud, sest tavapärased kanalid on keerulistel aegadel, olgu selleks kasvõi mõni tugevam loodusnähtus, üsna kergelt haavatavad.

Kokkuvõtteks võib öelda: hea, et suur osa nende pöördeliste aegade kohta käivat saab nüüd kaante vahele. Nii saame paremini aimu ajast, kui riigi saatust tegid vaprad, leidlikud ja ettenägelikud, kellele sai osaks ka saatusejumalannade heatahtlikkus. „Aga naine sai tol õhtul aru küll, et see võib olla meie viimane telefonikõne,” kostab Jõgiaas minu küsimise peale nonde ärevate päevade inimlike külgede asjus.

Aadu Jõgiaasa raamatu „Veretu võitlus Eesti eest 1991” esitlus on Teletorni juures peetaval mälestusüritusel 19. augustil.

Allikas

tlas3ly4.0ga