Georg Kirsberg: Konstantin Päts – kas Eesti riigi looja või hävitaja?

21. oktoobril 2015. möödus Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi säilmete ümbersängitamisest kodumaa mulda 25. aastat. Selle puhul korraldasid Eesti Muinsuskaitse Selts ja Konstantin Pätsi Muuseum presidendi kalmul mälestustalituse. Inimesi oli vähe, kuid üritus oli siiski soliidne. Prominentide hulgast fikseerisin ära Jüri Kuuskemaa ja Arnold Rüütli.

Konstantin Päts 1934. aastal.

Rääkides Eesti esimesest presidendist, Konstantin Pätsist, tuleb tõdeda, et tegemist pole lihtsa teemaga. Kui küsida, kas ta oli Eesti riigi looja või hävitaja, siis tuleb jaatavalt vastata mõlemale küsimusele. Ei saa alahinnata tema teeneid Eesti riigi loomisel ja vabadussõtta viimisel, kuid samuti ei saa alahinnata tema teeneid 20. aasta hiljem Stalini ees, mis vastloodud riigi taaskord võõra ikke alla panid. Konstantin Päts oli esimene Eesti Vabariigi president, ja esimene, ning ühtlasi ka viimane, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi president. Eesti vabariigi presidendina ta viimaseks ei jäänud, sest tema poolt sisse viidud vaikiva ajastu suutsid 50. aastat hiljem murda laulvad revolutsionäärid. Kuid mis sundis teda enda poolt raske vaevaga loodud riiki, vaid mõned aastat hiljem, andma tagasi imperialistliku Venemaa koosseisu? Sellele küsimusele ühest vastust anda on võrdlemisi raske, kuid käesolevas püüan tuua selgitust sellele probleemile.

Nõukogude ajal ei olnud mõeldav Pätsi elulugu kirjutada, kui temast üldse kirjutati, siis tembeldati ta fašistiks Itaalia ja Saksa moodi. Seevastu aga avaldasid väliseestlased 1940-1970. aastatel mitmeid Pätsi elulugusid, kus teda ülistati. Suuremale osale neist oli austus, imetlus ja lausa jumaldamine. Nii nagu II MS järgsetel rasketel aegadel tähendas Mannerheim soomlastele isamaa vaprat kaitsmist, sümboliseeris Päts väliseestlastele kadunud iseseisvat Eestist. „Päts oli koduigatsuse, kaotatud isamaa sümbolkuju“ (Turtola 2002: 18). Tema arvustamine oli kui pühaduse tõotus.

Eestlased on kuni seniajani karmilt hukka mõistnud väiksemadki katsed kritiseerida Pätsi tegevust. Seda näitab pressis ilmunud kriitika, mille osaliseks sai ajaloolane Magnus Ilmjärv. Ta tembeldati lausa kuuluvaks salaliitu, mida rahastavad Pätsi tõnissonlastest vastased. Ka Martti Turtola kohta väideti sama.

Kuivõrd oli Päts vene päritolu? Osaliselt ta siiski oli seda, nii oma ema kui ka religiooni poolest. 19. sajandi jooksul läksid paljud eestlased luteri usust üle õigeusku, lootes sel kombel oma elutingimusi parandada. Selles aga pettuti, misjärel sooviti taas luteri usku üle minna, kuid Vene seadused ei lubanud seda. Ka Pätsi perekond oli alates 19. sajandist õigeusklik. Nimi päts tuleneb möldri ametist, Eestis hakati talupoegadele perenimesid andma 19. sajandi alguses. Päts oli tuline Jakobsoni ja tema poliitika austaja. Jakobsoni suund oli teha koostööd venelastega baltisakslaste võimu vastu. Pätsi isa oli Jakob Päts, kes abiellus eesti-vene päritolu Olga Tumanovaga. Jakob Päts käis omal ajal Peterburis tsaari jutul, tahtes informeerida tsaari Eesti talupoegade raskest olukorrast. Sellest tekkisid tal muidugi pahandused. Tol perioodil polnud see ainulaadne juhus, et mõni eestlaste delegatsioon tsaari jutule pääseda üritas. Usuti ju, et eestlaste rõhujad on sakslased, kes ülemäära suuri makse nõuavad. Tsaar aga ei võta midagi ette, sest ta ei tea olukorda.

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. Tahkuranna Pätsi talus, tal oli 5. õde-venda. 1894. astus Päts Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Tol ajal oli õpe juba vene keelne. Üliõpilased jagunesid laias laastus kolme ringkonda, ühes sõbrustasid saksa seltskonnaga ja kuulusid saksa korporatsioonidesse, teised koondusid EÜS ümber. Kolmandat kutsuti radikaalseks rühmaks, kes tegeles ühiskondlike probleemidega ja huvitus sotsialismi ideest. Kuigi Märt Raua järgi ei saanud Pätsi tol ajal veel sotsialistiks pidada. Radikaalide seltskond üldiselt oli eesti meelne, nad rääkisid eesti keelt ega tahtnud saksa keelsetega tegemist teha. EÜS tegi Pätsile ettepaneku astuda nende ridadesse, mis aga tagasi võeti, sest EÜS traditsioonid ei lubanud õigeusklikke oma sekka. Päts oli hea üliõpilane, kes tudengipõlves ei tegelenud niisama prassimisega. Tema käsiraamatuks saicorpus iuris civilis. Tema õpetaja, hilisem Tartu Ülikooli rektor, soovitas Pätsil õpinguid jätkata ja saada professoriks. Ta lõpetas ülikooli 1898. aastal õigusteaduse kandidaadina, misjärel läks kohe vabatahtlikult ajateenistusse tsaariarmeesse, kus oli 2. aastat. Reservi tuli ta lipniku auastmes.

Konstantin Pätsi pere.

Vene sõjaväevormi tuli Pätsil hiljemgi kanda, sest 1914. aastal mobiliseeriti tsaariarmeesse ka eestlasi, rindele ta seal ei läinud. Vabadussõja ajal oli Päts kaitseminister. Peale ülikooli siirdus Päts Tallinnasse elama, kus töötas tuntud advokaat Jaan Poska, kes oli tollal ainult Tallinnas tegutsev eestlasest advokaat, juures. Noored radikaalid Tallinnas tulid kokku ja asutasid oma lehe Teataja, mille toimetajaks ja väljaandjaks sai Päts. Teataja hakkas võitlema Jaan Tõnissoni juhitud Postimehega. See võitlus jagas aja jooksul kaheks kogu rahva.

Enne 1905. aasta sündmusi oli Pätsi suurimaks saavutuseks baltisaksa hegemoonia murdmine Tallinna linnavalitsuses. Päts pooldas juba Jakobsoni poolt välja käidud mõtet, et baltimaad tuleks rahvuslikult aluselt lähtudes jagada kaheks – eestlaste ja lätlaste osaks. Peale 1905. aasta revolutsiooni oli Päts sunnitud Eestist põgenema, ta viibis mitu aastat Šveitsis ja Soomes. Põhjuseks oli Teataja kohtu alla andmine, misjärel Pätsile määrati surmaotsus, mis hiljem aga osutus õigustühiseks. 1910. aastal ilmus ta Tallinna kohtusse, kus ta aastaks vangi mõisteti. 1905. aastal oli Teatajas ilmunud Peterburi tööliste manifest. Ise ta tol ajal sellest teadlik polnud.

Bolševistliku võimuga oli Pätsil 1917. aasta lõpus juba palju probleeme, ta käis kolmel korral nende kohtu ees. Pidi peitma ennast põranda alla. Bolševike võimu all istus ta ka kuu aega vanglas. Hiljem tuli tal veel Saksa võimu all Friedrichshofi koonduslaagris olla.

„Ei mingisugust kokkulepet kommunistidega. Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale. Parem auga langeda, kui sattuda enamlaste metsiku meelevalla alla ja niikuinii hävida. … Meil on püha kohus oma vaba maad kaitsta. Kõik mehed idarajale vastu viletsuse ja orjuse kandjatele“

27. novembril 1918. moodustas Päts valitsuse, Venemaa oli siis juba alustanud Eesti ründamist. Päts küsis oma ministrite ettepanekuid, mispeale kõik vaikisid. Oma küsimist korrates hakkasid ministrid ebalema, et peaks proovima läbirääkimisi, sest Venemaale vastuhakk viib paratamatult kaotusele. Päts kortsutas kulmu, silmad läksid pungi ja nägu tõmbus punaseks. Ta virutas rusikaga kõvasti vastu lauda ja ütles: „Ei mingisugust kokkulepet kommunistidega. Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale. Parem auga langeda, kui sattuda enamlaste metsiku meelevalla alla ja niikuinii hävida. … Meil on püha kohus oma vaba maad kaitsta. Kõik mehed idarajale vastu viletsuse ja orjuse kandjatele“. Mõningatel hinnangutel saigi Pätsi otsustamine tol hetkel vabadussõja alustamise stiimuliks (Märt Raud). Silmas pidades seda vahejuhtumit tundub Pätsi käitumine aastail 1939/40. väga mõistatuslik.

Magnus Ilmjärv on välja selgitanud pikaajalise Moskvas tehtud uurimustööga, et Päts omas Vene naftaettevõtte aktsiaid juba 1917. ja 1918. aastatel. Eesti oli oma riikluse algul aga agraarriik, kus tegevusalalt suurima rühma moodustasid talupojad. Seega sai ühiskonda mõjutada kõige enam põllumeeste kaudu – Põllumeestekogud. Moskvas otsustati leida selle partei juhtkonda inimene, kelle majanduslikud huvid oleksid seotud Venemaaga. 1924. asutas NSVL Tallinnas Eesti-NSVL Kaubanduskoja, mille ümber koondusid ettevõtjad, kes olid end idaturule orienteerinud. Nende hulgas tegutses ka Pätsi usaldusalune Rudolf-Kaarel Renning, kes oli kaubanduskoja asutajaliige. Hiljem sai Renningust ka Pätsi usaldusisik suhtlemisel Nõukogude saatkonnaga. Kaubanduskoja registreerimise palvelt leiame ka Pätsi allkirja. (Ilmjärv 2004: 33).

Venemaa tahtis kaubanduskojast teha poliitilist ja majanduslikku informatsiooni koguva kontori, mistõttu hakkas seda ka majanduslikult toetama. Ilmjärve andmetel tegutses Päts 1925-1931 Nõukogude lobistina, kes informeeris Venemaa saatkonda Eesti poliitikas toimuvast. Selle tõestuseks on Venemaa arhiividest leitud hulgaliselt dokumente, kus korduvad fraasid: „Täna arutasime seda küsimust Pätsiga. Päts lubas teha omalt poolt kõik valitsuse mõjutamiseks“ (Turtola 2002: 116). Päts oli ka ainuke poliitik, kellel Vene saatkonnaga nii soojad suhted olid. Päts lõi ise koguni kontakti Nõukogude saatkonna sekretäri Novotšikuga, kellega vestluses on üles täheldatud Pätsi sõnad, et keegi ei tule Eestile kunagi appi, kui NSV Liit peaks teda ründama, ja seepärast tuleks kaaluda Eesti liitmist NSV Liiduga. Päts oli juba Varem Venemaale teeneid osutanud, kui ta oma valduses olnud Harju panga kaudu osales bolševike konfiskeeritud kulla läänes valuutaks vahetamises.

Eesti välispoliitika juht 1920. aastate algul oli Kaarel Robert Pusta, kes orienteeris oma poliitika selgelt Läände ja tahtis luua Balti liitu (Poola, Läti, Leedu, Soome, Eesti). Päts aitas Pusta ametist vabastada 1925. aastal. Veel oli Päts Eesti Krediidipanga ja Ilmarise aktsiate omanik. Majandussuhete paranemine Venemaaga, oleks tallegi kasu toonud. 1928. aasta alguses tekkis Moskval mõte muuta naftasündikaat Eesti-Nõukogude segakompaniiks. Seeläbi oleks NSVL naftatoodete müügiks õigus ka mõjukal Eesti firmal. Selleks sobivaim isik oli Päts, kellega läbirääkimised kestsid terve 1929. aasta. Pätsile hakati konsultatsioonide eest palka maksma, 4000 USA dollarit aastas. Seda palka maksti Pätsile kuni 1934. aastani Renningi kaudu. Ühissündikaat jäi siiski sündimata. Ilmjärve järgi mängisid Pätsi suhted Venemaaga ja sealt saadav regulaarne tasu olulist rolli riigipöörde teostamisel 1934. aastal, mille mõju ulatus tõenäoliselt ka 1939. aastasse. Ilmjärve väitel kooskõlastas Päts Venemaa saatkonnaga 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde. (Tanning 2006: 144).

Oma analüütilises artiklis „Tundmatu Konstantin Päts“ rõhutab Jüri Adams, et Pätsi maailmavaade muutus tema elu jooksul pidevalt. Poliitikakarijääri alguses oli Päts tüüpiline sotsialist. Tol ajal oli konservatiivses Vene tsaaririigis kõik progressiivne seotud sotsialismiga. Pagulusaastatel muutus ta maailmapilt sotsiaalliberaalseks. Eesmärk oli sammuda keskteel sotsialistliku ja liberaalse maailmavaate vahel. Eesti Vabariigi tekke ajal esines Päts aga tolleaegse mõõtkava järgi koguni konservatiivina. Vaikival ajastul, kui ta valitses diktaatorina, oli tema konservatism edenenud teatud riigikapitalistlikku suunda, kus just riik kontrollib ja planeerib majanduselu. Iseseisvuse algusaastail oli Päts veendunud demokraat, kes allus enamuse soovile. 1933. aastaks oli olukord juba teine.

Ajaloolane Toomas Karjahärm on uurinud, kuidas selline muutus toimus. Ühest vastust pole ta leidnud, nagu pole seda ka keegi teine suutnud leida. Kuid Päts oli arvamusel, et Eesti riik oli tema looming ja see looming oli 1930. aastaiks juba rikutud. Millal tihenesid Laidoneri ja Pätsi suhted?  Laidoner pidi saama, ja tahtis saada Vabadussõjalaste Liidu presidendiks, temaga peeti 1933. aastal ka sellekohaseid läbirääkimisi. Üllatavalt aga valisid Vapsid presidendiks Andres Larka. See vihastas ja kibestas Laidoneri. Sel ajal polnud Laidoneri ja Pätsi suhted veel kuigi lähedased.

Johan Laidoner

Vaikiva ajastu kehtestamisega oli Päts suutnud oma suhted ära rikkuda ka Tartu Ülikooliga. Juba 1935. aasta suvel hakkas ta ülikooli ajakirjanduse kaudu kritiseerima. 1936. aastal andis Päts välja dekreedi, millega allutati ülikooli majandus ja valitsus haridusministeeriumile (Turtola 2002: 199). Vaikiva ajastu peategelased olid Päts, Laidoner ja Eenpalu.

„Kuna meie vabadus on võidetud verega, siis me ei lase ka vabadusel oma käest libiseda, nagu seda on lasknud teha mõned teised. Eesti rahvas kaitseb oma vabadust ja kui on tarvis, on ta ka alati valmis oma vabaduse eest verd valama ja oma vabadust verega kaitsma.“

1939. aasta võidupühal pidas Päts ilusa kõne, kus pöördus eelkõige vabaduses üleskasvanud noorsoo poole, sest sellele oli tundmatu see alaväärtuslik olukord, mis vanematel põlvedel oli tulnud läbi teha. Päts rõhutus küll, et Eesti relvajõud ei ole kuigi tugevad, „aga kui väike rahvas nagu üks mees kaitseb oma õigusi ja kui ta tunneb, et talle tehakse ülekohut, ja kui rahvas ei taha seda kannatada, siis võivad väikesedki rahvad teha imesid, tõusta esile ja panna teised ennast austama“ (Turtola 2002: 202). Päts kinnitas, et armee ja selle juhtkond teevad kõik, et Eestil oleks hästikorraldatud kaitsevägi, kui peaks tulema vajadus riigipiire kaitsta. Selles kõnes pole mingit vihjet allaandmismeeleolule. Kaks päeva peale seda, pidas Päts veel ühe kõne Tahkurannas, kus avati tema ausammas. See kõne oli veelgi selgem seisukohavõtt oma riigi kaitsmise poolt. Oma kõnes ta viitas varasematele sündmustele Euroopas, tõenäoliselt Austrias ja Tšehhoslovakkias: „Kuna meie vabadus on võidetud verega, siis me ei lase ka vabadusel oma käest libiseda, nagu seda on lasknud teha mõned teised. Eesti rahvas kaitseb oma vabadust ja kui on tarvis, on ta ka alati valmis oma vabaduse eest verd valama ja oma vabadust verega kaitsma.“ Samuti tõestavad sõjaks valmistumist mõningad riigihanked, telliti asjakohast relvastust kaitseväele. Kuid sellest tuleb veel juttu.

Tahaksin siinkohal teha kiire kõrvalehüppe seoses ühe ketserliku küsimusega, mis mõne ajaloolase hingi painab. Võidupüha tähistati esmakordselt 1934 aasta 23. juunil. Päts oli võimul olnud kolm kuud, kui ta selle püha kehtestas. Aga miks võttis ta selleks just Võnnu lahingu, mille tähtsus oli ju tegelikult teisejärguline? Vabadussõjas sõdis Eesti ennekõike Nõukogude Venemaaga ja saavutas nende üle ka võidu. Miks Võidupüha kuupäev ei tulnud välja idarinde lahingutest? Kas kogu sõda venelastega oli teisejärguline ja üks lühiajaline konflikt sakslastega määrav? Küsigem hoopis, kas Moskvale oleks meeldinud, et eestlaste võidupüha on võit bolševike üle? Kas Moskvale oleks ka see meeldinud, et Eestis tulevad võimule Vabadussõjalased, kes Venemaad võitsid? Tegelik Eesti Võidupüha peaks olema näiteks Paju lahing 1919. aasta 31. jaanuaril, mil Kuperjanovi pataljon koos soomlastega saavutas võidu Punaarmee eliitväeosa üle (Läti punased kütid). 1919. aasta 16. novembrist kuni 30. detsembrini toimus Krivasoo lahing, millega murti venelaste suurem vastupanu. Vabadussõja ägedaimad lahingud toimusid 1919. aastal Narva taga, praeguse Venemaa territooriumil. Miks ei ole mõni sealne lahing meie Võidupüha?

“Eesti kaitseb ennast iga ründaja vastu, olgu see või vanakuradi vanaema“

Vastuolu Pätsi käitumises 1939. aasta suvel ja sügisel on karjuv. Kas Päts valetas oma ilusates kõnedes. Kas oli see lihtsalt teater ja retoorika, mida kõik ainuvalitsejad läbi ajaloo ikka on kasutanud? Kantseleiülem Elmar Tambeki järgi oli Päts Eesti juhtidest ainuke, kes 1939. aasta suvel sõja puhkemise pärast muretses. Kui välja arvata Eesti saadik Leedus Jaan Lattik, kes andis igas oma raportis häiret, et sõda tuleb. Päts ei olnud ainuke, kes tõotas riiki kaitsta. Sama joont ajas Tartu ajaleht Postimees. Eesti kindralstaabi ülem ja hilisem kaitseminister kindral Nikolai Reek kinnitas veel 1939. aasta mais Soome saadikule Tallinnas: “Eesti kaitseb ennast iga ründaja vastu, olgu see või vanakuradi vanaema“. Samasuguseid kinnitusi saabus ka lõunanaabritelt. Läti president Karlis Ulmanis ütles: “Mis saab, kui vaenlane meile kallale tungib? Vastus on selge ja kindel: me võitleme. Me võitleme, jääme kindlaks, jääme vabaks … kui sõda puhkeb, siis me teame, mida me peame tegema“.

Sama jutuga tuli lagedale ka Laidoner juba 1934. aastal, kui ta riigipöördega oli saanud kaitseväe ülemjuhatajaks. Ta hakkas rõhutama Eesti aktiivse kaitse tähtsust. Ta tahtis teha vahet 1920. aastate passiivse doktriini pooldajate ja iseenda vahel. Kohe peale ametissenimetamist peetud raadiokõnes rõhutas Laidoner, et sõja puhkedes ei pea Eesti jääma passiivseks, vaid ründama ise ja viima sõja vastase poole peale, nagu oli see juhtunud Vabadussõjas. Sama joont ajas ta ka hiljem kõrgematele ohvitseridele peetud kõnes: “Passiivsus peab kaduma. Meie territoorium on väike ja me ei tohi ühtki jalatäit maad loovutada venelasele ilma võitluseta“ (Ago Pajur).

Konstantin Päts ja Johan Laidoner

1935. aastal külastas Laidoner Narvat, kus ütles oma kõnes: “Narva liini ei tohi me loovutada. Narva jõe liini tuleb aktiivselt kaitsta … Narva rinnet on kõige kergem kaitsta just jõel. Aga meil tuleb mõelda veel kaugemale, kuidas me ise pääseme üle Narva jõe.“ 1939. aasta septembris, kui poliitiline olukord Moskva nõupidamiste eelõhtul veelgi halvenes, kinnitas Eesti armee luureülem kolonel Saarsen Rootsi sõjalisele esindajale Tallinnas, et Eesti kavatseb kõigi tema käsutuses olevate vahenditega võidelda oma iseseisvuse eest. Rootsi sõjaline esindaja raporteeris samasugusest kaitsemeeleolust Stockholmi ka Läti suhtes. 1939. aasta aprillis oli Soome saadik Tallinnas härra J.P. Hynninen, kelle ettekannetest Soome välisministeeriumi arhiivis on säilinud ettekanne, mille järgi Laidoner ütleb: „Aga kui mõni riik või jõud tungib kallale meie riigile või meie rahvale, siis on sõda, siis kaitseme ennast sama julgelt, sama kindlalt, sama üksmeelselt nagu 20. aastat tagasi Vabadussõja päevadel. See on meie kindel otsus. Teist teed meil ei ole“. Tundub ju võimatu, et kõik sellised julged ja üllad kinnitused kaitsetahtest oleksid olnud vaid sõnamulin ja retoorika. Mis juhtus siis 1939. aasta sügisel, mis muutis kõik selle üleöö teiseks?

Et saada sellele vastust, tuleb meil vaadelda tolleaegset poliitilist olukorda Euroopas laiemalt. Eesti ellu sekkus taaskord Saksamaa. Kui algselt oli Eesti oma välispoliitika orienteerinud Antandi riikidele, siis Inglismaa huvi kadumine selle regiooni vastu ja jõudude vahekorra muutumise tulemusena Euroopas tihenesid 1930. aastail Eesti ja Saksamaa vahelised suhted. Eestis lähtuti seisukohast, et kui Inglismaa keeldus Balti riikide toetuseks omale igasuguseid kohustusi võtmast, siis võimaliku NSV Liidu kallaletungi korral võib Eesti ainult Saksamaa abile loota. (Tanning 2006: 145)

Saksamaa ja Itaalia püüdsid oma tegevusega kindlustada Eesti eitavat suhtumist Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liidu käimasolevasse kolmikliidu-alastesse läbirääkimistesse. 1939. aasta juunis tuli Eestisse Saksa kindralstaabi ülem kindral Franz Halder, kes soovis näha Eesti väeosasid ja Eesti – NSV Liidu vahelist piiri. Viimasega ei nõustutud, sest tollases poliitilises olukorras oleks see olnud peaaegu provokatsioon. Halder kutsus Eestimaad ülesse suhtuma eitavalt kolmikliidu üle peetavatesse läbirääkimistesse ja säilitama Läänemere status quo. Ta lisas ka, et Saksamaa ei lepi Eesti sõltumatuse rikkumisega ükskõik mis suunast. Eesti saartel oli Saksamaa jaoks suur strateegiline tähtsus. Mõned nädalad hiljem saatis Saksamaa Eestisse laevastikuvisiidile ristleja Admiral Hipperi, mis oli ühtlasi ka poliitiline manifestatsioon ja jõunäitamine Inglismaale ja NSV Liidule. Saksamaa tegi Eestile, Soomele ja Lätile ettepaneku sõlmida mittekallaletungi pakt, mis Eesti ja Saksamaa vahel 7. juunil 1939. ka sõlmiti. Selle pakti artikkel üks kõlas: “Eesti Vabariik ja Saksa riik ei asu ühelgi juhul teineteise vastu sõdima ega mingit muud laadi vägivalda tarvitama“ (Tanning 2006: 145).

Riigivanem Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. veebruar 1938 paraadi vastu võtmas.

Seda, et Päts kaitseks valmistus, tõestab ka asjaolu, et 1938. aastal andis ta välja määruse, millega hakkas riigikaitseõpetus kuuluma nii Tartu ülikooli kui ka Tallinna Tehnika Ülikooli õppeprogrammi. Lisaks tegutsesid oluliselt ka Kaitseliit ja Naiskodukaitse, moodustades olulise reservi. Poliitilised probleemid olid siiski 1934. aastast alates õõnestanud ohvitseride üksmeelt. Kuid milline oli Eesti riigikaitse materiaalne seis. Mõned eksperdid on seda hinnanud päris heaks, nende hinnangul oli Eestis tolleks ajaks üles ehitatud arvestatav sõjavägi, mis oleks vähemalt NSV Liidu esmasele rünnakule suutnud vastu panna. Kuid Eesti kaitsevalmidusest tol perioodil terviklikku ülevaadet veel koostatud pole. Kirjutatud sellel teemal aga on. Teravalt on riigikaitse hooletusse jätmise eest kritiseerinud Pätsi ja Laidoneri eesti ajaloolased Evald Laasi, Kaupo Deemant ja Mati Õun. Soome uurijatest on seda teemat käsitlenud Osmo Hyytiä ja Jari Leskinen.

Rahvasuus levis kibe lause: „Mujal ehitatakse Maginot´ liini, meil ehitatakse kasiinoliini“

Päts ja Laidoner kulutasid kaitsejõudude raha suures osas ehituste peale. Estonia saal oli nende arvates liiga väike suurte isamaaliste kogunemiste heaks, oli vaja suuremat, samuti oli vaja ohvitseride kasiinot. Voldemar Kures on kindlaks teinud, et Päts ja Laidoner olid sellise esindushoone ehitamise poolt. Ja seda hakati ehitama just rahaga, mis oli mõeldud relvastuse uuendamiseks. Rahvasuus levis kibe lause: „Mujal ehitatakse Maginot´ liini, meil ehitatakse kasiinoliini“. Maginot liin oli prantslaste kaitseliin idarindel.  1939. aasta sügisel ei andnud Päts mobilisatsioonikäsku kartuses, et see võiks NSV Liitu ärritada. Kuid Soome, Läti ja Leedu viisid läbi osalise mobilisatsiooni, mis Soomes kasvas kohe ka üldmobilisatsiooniks. Baaside lepingu sõlmis Päts 28. septembril. Seda arutas ta hiljem korduvalt oma kantseleiülem Tambekiga küsides: „Kas ma tegin õieti, et ei kuulutanud venelastele sõda“.

On vaieldud selle üle, kui palju teadis Päts Molotov-Rippentropi paktist. Richard Maasingu mälestuste järgi sai Eesti valitsus sellest teada juba kolm päeva peale pakti sõlmimist, 26. augustil 1939. Eesti mobilisatsiooniplaanide järgi oleks üldmobilisatsioon võtnud aega vaid 3 päeva, seega oli Eestis piisavalt aega, et reageerida sõjale. 30 augustil saadi kindel informatsioon selle kohta, et Punaarmee oli Leningradi sõjaväeringkonnas mobilisatsiooni korraldanud ja algas Vene väeosade toomine Eesti piirile. Eesti julgeolekupoliitikas oli aga alates 1935. aastast valitsenud seisukoht, et sõda puhkeb NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning Eesti on siis Saksamaa poole peal. Seega tegelik reaalsus, mis selgus viimasel hetkel, oli Eesti poliitikutele šokk, mis lõi neil jalad alt.

Laidoner pidi oma kabineti aknast vaatama, kuidas Venemaa lennukid Eesti kohal lendasid. Kuigi Eestil oli olemas mõningane õhutõrjevõimekus, ei julgenud ta neid alla tulistada. Sellekohase käskkirja andis ta välja 20. septembril 1939, milles keelas tulistada NSV Liidu laevu ja lennukeid. See oli saatuslik otsus, millest sai alguse Eesti riikliku puutumatuse murdmine. Mis puudutab Eesti merejõude, siis olid olemas kõik võimalused teostada Tallinna vetes neutraliteedi järelvalvet. Meie laevastiku uhkus oli kaks Inglismaal valmistatud allveelaeva, mille mõlemil pardal oli kaheksa suurt 533. mm torpeedot ja 20. meremiini. Ka pealveelaevad olid kaitsevõimelised. Tallinn ise oli aga suurtükkidega väga hästi varustatud. Sellele pandi alus juba tsaariajal. Tallinna merekindluses oli Esimese Maailmasõja päevil teeninud ka reservlipnik Päts. Linna kaitsesid nii merele, maale kui õhku suunatud 53 suurtükki, mille kaliibrid olid 57 kuni 305 mm.

Eesti diplomaat Selter saadeti 24. septembril 1939. Moskvasse läbirääkimistele. Molotov heitis Eestile kohe ette kahe riigi vahelisi halbu diplomaatilisi suhteid, viidates Poola interneeritud allveelaeva Orzel põgenemisele Tallinnast, mis näitavat seda, et „Eesti valitsus ei hooli suuremat NSV Liidu julgeolekust“ (Turtola 2002: 227). Molotovi sõnul ei saa asjad enam nii edasi minna ja nõudis, et Eesti valitsus sõlmiks NSV Liiduga sõjalise liidu või kahepoolse abistamislepingu nii, et punaväed võivad Eesti territooriumile asutada sõjaväebaase. Selter tõrjus neid lepinguid põhjendusega, et Eesti ei taha loobuda oma neutraliteedipoliitikast. Seepeale päris Molotov: “Kes ei taha? Teie ei taha, võimul olev grupeering ei taha, aga laiad ringkonnad Eestis ja rahvas tahavad. Meile on see teada“ (Turtola 2002: 227). Väga osavasti oskas NSV Liidu diplomaat nüüd Pätsi ainuvõimu ära kasutada. Selter tõepoolest ei saanud viidata Pätsi valitsuse avalikule toetusele, sest demokraatiat riigis polnud. Läbirääkimiste jätkudes kostis Molotov: “Palun teid, ärge sundige meid Eesti vastu jõudu kasutama“. Selter nõustus baaside toomisega Eestisse, juba südaööl arutati baaside strateegiliste asukohtade üle. Selteril puudusid tegelikult volitused selle üle otsustada. Ta oli saadetud Moskvasse majanduslepingute pärast.

Seda küsimust arutas Päts oma nõunikega 26. septembril, kus tegi ministritele ettepaneku baaside leping sõlmida, millega viimased nõustusid. Põhjendas Päts seda asjaoluga, et tema suurim „ülesanne on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast“. Näiteks toob Päts Poola, kes oli juba hävitatud ja ütleb, et „Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on mõistnud õigel ajal leida endale iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on õnnelikult eemaldanud enese sõjalisest konfliktist kõrvale jäänud“ (Turtola 2002: 231).

Edasiste sündmuste käigus ei küsinud Eesti üheltki välisriigilt abi, peale Saksamaa. Osmo Hyytiä kirjutab: “Eesti valitsus ei palunud abi üheltki riigilt peale Saksamaa ega hoidnud isegi oma saadikuid sündmustega kursis. Nõnda toimides kaotas Eesti kõik võimalused välismaalt toetust saada. Põhjuseks võis olla ainult see, et Eesti juhtkond oli lepingu möödapääsmatusest juba ette teadlik“ (Turtola 2002: 240). Küll aga avalikkusele jättis Päts teise mulje, nagu oleks kõik naaberriigid Eestit reetnud, ja NSV Liiduga lepingu sõlmimine oli ainus pääsetee. Avalikkusele teatas Päts oma kõnes, et: “…meie riik jääb iseseisvaks, jääb niisuguseks, nagu ta enne on olnud …“, tahtes jätta muljet, et baaside leping ei riiva Eesti suveräänseid õigusi.

Eesti valitsus soostus isegi tähistama oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Kas selle taga oli Päts isiklikult, pole kindel, kuid tema pidi selle igal juhul heaks kiitma. Välisminister Ants Piip palus NSV Liidu saadikul Eestis öelda Estonia kontserdisaalis peetaval pidulikul koosviibimisel tervitussõnad. Jahmatama paneb see, et Molotov isiklikult soovitas neid pidustusi mitte teha, et rahval poleks põhjust mässama hakata, sest „Nõukogude valitsus ei taha mingil moel sekkuda Eesti siseasjadesse ega aidata liikumisi, kes ei tegutse lepingu vaimus“ (Turtola 2002: 250).

Sõjaliste läbirääkimiste auks korraldatud õhtusöökidel tavatses Laidoner alati NSV Liidu ees pugeda. Ta kiitis alati Stalini teeneid oma riigi ees. Samuti oli tema kõne alati tulvil pungil sõprusavaldusi ja tundelisi sõnu lepingu ajaloo tähenduse üle. Teda süüdistati küll naiivsuses, et sõprus kahe suuruselt nii erineva riigi vahel pole võimalik, kuid Laidoner väitis, et ajalugu on näidanud niisuguse sõpruse võimalikkust. Arusaamatuks jääb Laidoneri külaskäiku Moskvasse peale Talvesõja puhkemist (30.11.1939). Soomes peeti seda Nõukogude juhtkonna ees lömitamiseks. Kuidas sai Laidoner vastu võtta Venemaa poolse küllakutse ajal, mil käisid Talvesõja lahingud ja Venemaa lennukid pommitasid Soome linnasi, tappes tsiviilisikuid, naisi, lapsi ja vanureid? See visiit torkas eriti silma, sest  Läti ega Leedu esindajad seal ei osalenud, kuigi olid samuti kutsutud. Pätsi ja Laidoneri põhimõte oli täita kõik NSV Liidu nõudmised vastuvaidlematult.

Päts soovis esimene olla Balti vabariikide seas. Tahtis näidata, et Eesti oma juhtidega mõistis õieti NSV Liidu poolt esitatud nõudmisi. Ta püüdis alati olla Venemaa soovidest sammuke eespool, et paremat muljet jätta. Hea näide siinkohal on see, kui Kaitseliit kamandati riiki sisenevatele Punavägedele puid valmis lõhkuma. Sellist nõudmist polnud keegi esitanudki. Eesti lennuväebaasidest tõusid õhku Vene hävitajad, mis pommitasid Soome linnasi, ühe alla lastud lenduri taskust leiti Eesti raha. Eesti avalikkus oli Soome pooldaja, võidud Venemaa vastu innustasid eestlasi. Päts aga oli ajakirjandusele suukorvi pähe pannud, et võimalikult vähe infot läbi lekiks. Sama suunda jätkas ka Laidoner, oma uusaastakõnes üritas ta kõigest väest talitseda ohvitseride Soome sümpaatiat.

„ … igaühele on selge, miks Eesti riik on teinud otsustavaid pingutusi selleks, et sõda ei pääseks veerema üle Eesti väljade, üle meie rahvarikaste külade, talude ja linnade, hävitama Eesti rahva poegi ja tütreid … Eesti riik on talitanud nendes küsimustes täie teadmise ja kindla sihiga kaitsta kõike seda, mis meile kallis on. Et see meil korda on läinud, see on praegusel ajal nii suur võit, et seda ei saa jätta Võidupühal nimetamata“

Järgmisel 1940. aastal, kavandas Päts pidada taaskord kõnet, mis küll ära jäi, kuid see kõne on siiski dokument, mis iseloomustab ta mõtteid: „ … igaühele on selge, miks Eesti riik on teinud otsustavaid pingutusi selleks, et sõda ei pääseks veerema üle Eesti väljade, üle meie rahvarikaste külade, talude ja linnade, hävitama Eesti rahva poegi ja tütreid … Eesti riik on talitanud nendes küsimustes täie teadmise ja kindla sihiga kaitsta kõike seda, mis meile kallis on. Et see meil korda on läinud, see on praegusel ajal nii suur võit, et seda ei saa jätta Võidupühal nimetamata“ (Turtola 2002: 259). Pätsi ja Laidoneri eestvedamisel hakati Eesti kindralstaabis koostama plaani, mille järgi Eesti armee koos Punaarmeega hakkab võitlema läänest ja lõunast tuleneva ohu vastu. Venemaad selline koostöö aga ei huvitanud. Nemad Balti riikide sõjaväge ei usaldanud. Arutluse all oli ka küsimus, mida Eesti riik siis ette võtab, kui Venemaa peaks baaside lepingut rikkuma ja Eesti okupeerima. Ei Päts ega Laidoner jätnud selleks tarbeks mingeid juhiseid. Laidoner vastas kindralstaabi ohvitseridele: „Iga elav olend kaitseb ennast, kui tema elu on ohus. Seda teeme ka meie“ (Turtola 2002: 263). Peale selle keelas Laidoner ära igasuguse kindlustustegevuse maa idapiiril. Toon siinkohal võrdluseks Läti kaitseliidu esimese ülema kindral Bolšteinsi, kes 1940. aasta suvel enda maha lasi. Järele jättis ta endast kirja, et tema oli olnud iseseisva Läti rajamise juures ega taha olla tunnistajaks, kuidas iseseisvusele hauda kaevatakse.

„Kurat, me oleks nad kõik põhja lasknud, kui ainult oleks käsk antud“

15.06.1940. tabas eestlasi üllatus, kui NSV Liidu laevastiku laevad Tallinna sadamast lahkusid, ka kaubalaevad. Samuti lahkusid mõningad venelaste perekonnad. Seda hirmust, et Eesti armee vastupanu osutama hakkab, seda aga ei juhtunud. Eestlastel oleks olnud kasutada vallutamatu kindlus, Tallinna merekindlus raskete rannakaitsepatareidega, mis aga ei teinud ühtki pauku. Hiljem on üks rannakaitse suurtükiväe ellujäänud veteran Mati Õuna andmetel meenutanud: „Kurat, me oleks nad kõik põhja lasknud, kui ainult oleks käsk antud“ (Turtola 2002: 275).

16. juuni 1940. tuli teade, et Paldiski ja Haapsalu baasides paiknenud vene väed asusid Tallinna poole teele. Kaitseks polnud Eesti poole peal tehtud mitte ühtegi ettevalmistust. Samal päeval esitati Eesti valitsusele süüdistus baaside lepingu rikkumises, sest Eesti pole neutraalne. Viidati Balti riikide kunagisele kavatsusele sõlmida omavaheline kaitseleping ja juba 1926. aastal sõlmitud Eesti-Läti kaitsealasele liidule. Nõuti, et Eesti moodustaks sellise valitsuse, kes „võiks ja tahaks ausalt täita NSV Liidu ja Eesti vahelist lepingut“ (Turtola 2002: 276). Päts oma valitsusega nõustus sellega. NSV Liidule ei esitatud isegi diplomaatilist protesti, mis oleks maailmale teatavaks saanud ja teatanud ühe iseseisva rahva kaotusest. Tekib vaid küsimus, kas Eesti rahvas ise oleks tahtnud kaitsta Pätsi loodud korda? Seda pole aga kunagi kontrollitud, sest Laidoner käskis kaitseliitlastel relvad venelastele üle anda. See toimus muidugi enne Pätsi käest nõu küsides.

16. juuni 1940. astus Uluotsa valitsus juba tagasi. Järgmisel päeval hakkas Ždanov uut valitsust moodustama, ka siin oleks Päts saanud protestida, kuid ei teinud seda. Hiljem julges ta Ždanovile natukene vastu öelda seoses peaministri määramisega. Pätsil polnud julgust juhtida oma rahvas passiivse vastupanu teele, sellise tsiviilvastupanu teele, mida osutas Tšehhoslovakkia 1968. aastal Dubceki juhtimise all. Ajaloost võib Pätsile võrdväärse näite tuua prantsuse kollaborantidega 1940. aasta suvel, kui Prantsusmaa kapituleerus. Põhjuseks oli see, et nende Esimese Maailmasõja aegne kangelane, marssal Petain, otsustas Prantsusmaa „päästa“ ja alustas koostööd Hitleriga, nõustudes asuma Vichy valitsuse etteotsa. Peale sõda võeti marssal Petain vahialla, degradeeriti reameheks ja mõisteti surma. Surmanuhtlust täide ei viidud seoses vahialuse kõrge vanusega, kuid ta viidi Atlandi ookeanil asuvale vanglasaarele, kus ta peagi suri.

Painama jääb meid küsimus, miks Päts ja Laidoner ei olnud ennast valmistunud okupatsiooni vastu? Arvestades nende kõnesid mõned aastad tagasi, olid nad ju valmis end ohverdama üksmõik mil viisil Eesti eest. Miks nad nüüd ei moodustanud pagulasvalitsust? Põgenemine Eestist oleks olnud võimalik isegi 1940. aasta juuni kuus. Seda oleks saanud teha Eesti allveelaevade või pealveelaevadega. Soomes oleksid nad olnud kindlas kohas, hoolimata NSV Liidu survest, oli president Ryti poliitika siiski iseseisev. Suurem osa Eesti saadikutest, kes olid enne sõda välismaal, jäid sinna. Nemad moodustasid hiljem omavahelise koostööorgani, mis teenis Eesti huve välisriikides. Päts uskus naiivselt, et sakslased vabastavad Eesti vene okupantidest. Kuid sakslased viitasid hiljem sellele, et Eesti oli ise oma iseseisvusest loobunud, mistõttu 1941. aastal, kui ta vallutati, oli ta lihtsalt NSV Liidu osariik. 1940. aasta suvel oli Päts Stalinile olnud tõepoolest kasulik abiline.

Päts vabastas Laidoneri kaitseväe ülemjuhataja kohapealt 22. juuni 1940. ja nimetas asemele kindralmajor Gustav Jansoni, kes Tambeki andmetel oli joodik. Enne seda jõudis Laidoner veel laiali saata „rahvavaenuliku organisatsioonid“, kelle hulka kuulusid ka skaudid, Kaitseliit ja Päästearmee. Sellega oli Laidoner NSV Liidu seisukohalt oma töö teinud ja Stalin teda enam ei vajanud. Päts laskis lahti ka palju teisi poliitikuid ja ametnikke, tehes nii kommunistidele võimuhaaramise veelgi kergemaks, sest neil ei tulnud enam murda Eesti poliitilist süsteemi. Lõppvaatus saabus 21. juuli 1940, mil parlamendi istungiga kuulutati riik pidulikult Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Väliseestlaste silmis kuulub Pätsi legendi juurde lugu sellest, et ta keeldus Eestist põgenemast, sest tahtis jagada Eesti rahva saatust. See müüt varises koost, kui USA avaldas Teise Maailmasõja järel oma arhiividest dokumendid, mis näitavad, et 1940. aasta juuli lõpus otsis Päts varjupaika Ameerikast. Sama käis ka tema perekonnaliikmete kohta. Kuid reaalsete tegudeni selles suhtes ei jõutud. Päts hoopis vabastati presidendi ametist, misjärel ta siirdus maale oma tallu, mida punavõimude poolt hoolega valvati. Arreteerijad tulid 30. juuli 1940. Lisaks Pätsile läksid kaasa veel tema poeg Viktor koos oma abikaasa ja kahe väikse pojaga. Loomavagunisse neid ei pandud, nad sõitsid reisijate vagunis. Nad küüditati Ufaa linna, kus nad elasid vabakäiguvangidena kuni 1941. aasta juunini, kui Saksamaa Venemaale tungis. Seejärel halvenes kõikide küüditatute olukord märgatavalt, Pätsile esitati fabritseeritud süüdistusi. Kuni selle ajani aga maksis NSV Liit talle isegi pensioni 2000. rubla kuus. 26. juuni 1941. Ta aga arreteeriti ja paigutati Baškiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuteenistuse vanglasse Ufaa linnas. Teda süüdistati välisriikide abistamises nende katsel kukutada nõukogude võim ja kontrrevolutsioonilises sabotaažis. Pätsi siiski ei tapetud, nagu juhtus kõigi teiste tipus olnud riigijuhtidega. Hukkamisest pääses ka Laidoner, kuigi enamik kõrgeid ohvitsere hukati 1942. aastal. Miks Pätsi ja Laidoneri ei hukatud?

„Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädaolukorras abistada – tänu Stalinine, et elan“

Peale Stalini surma aga viidi Päts tagasi Eestisse, Viljandi lähedale Jämejala vaimuhaiglasse. Seal kurtis Päts on saatust meditsiiniõele Hilda Kaudrele, kes räägib sellest oma 1988. aasta kirjas. Päts oli oma ellujäämise kohta öelnud järgmist: „Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädaolukorras abistada – tänu Stalinine, et elan“ (Turtola 2002: 307). Juba järgmisel aastal, 1954, viidi Päts rongiga Kalinini lähedale Buraševo psühhiaatriahaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1956. aastal suri. Turtola järgi Päts vaimuhaige polnud.

Lõpetuseks vaatame üle mõningad hinnangud Pätsi režiimi suhtes. Eesti Päevalehes 1999. aastal ilmunud artiklis nimetas president Lennart Meri Pätsi autoritaarset poliitikat ajalooliseks veaks, mis viis Eestilt sõltumatuse: „Kui suur majanduskriis puudutas maailma, tekkis Eestis nagu paljudes teistes riikides igatsus kõva käe järele. Nii suutis Eesti majanduskriisi tagajärjed üsna kiiresti kõrvaldada, kuid kõva käe kiusatus maksis tugevasti kätte, me kaotasime sõltumatuse“ (Eesti Päevaleht 1999). Lennart Meri sõnul võttis Päts enda ümber tööle inimesi, kes temaga ei vaielnud, tema autoritaarne poliitika oli riikluse hävingu algus. Lennart Meri: „See muhe, aga vallavanema poliitilise instinktiga mees, Konstantin Päts, nagu kõik liidrid, kellele on antud ebamäärase tähtajaga võim, ei raatsinud õigel ajal rongilt maha astuda. Eesti 1939. aasta vead olid eelmiste vigade parandamatu ja paratamatu tulemus“ (Eesti Päevaleht 1999).

Ajakirjanik Erkki Bahovski kommenteeris (12.03.2004) Pätsi putši järgmiselt:“ Tegelikult tundub tänane päev 70 aastat tagasi – 12. märts 1934 – kohati isegi traagilisemana kui 23. august 1939, mil sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, või 17. juuni 1940, mil NSV Liidu põhiväed ületasid Eesti piiri. 12. märts 1934 juhatas sisse vaikiva ajastu, mil kadusid erakonnad ja vaba ajakirjandus – just need olid aga eelduseks sündmustele, mis toimusid 1939. ja 1940. aastal … Vaikiv ajastu on ennekõike meis enestes. Vaatamata 50 aastat kestnud Nõukogude isolatsioonile võib ikkagi kanda enesesse sulgumise ja vaikselt nahistamise alguse tänasesse päeva 70 aastat tagasi, mil teatud härrad otsustasid, et rahvas on haige“. (Tanning 2006: 142-143).

Konstantin Pätsi fenomen, olles samaaegselt nii Eesti riigi looja, kui ka selle hävitaja, jääb igal juhul mõistatuslikuks. Tema teeneid Eesti riigi loomisel ei saa kindlasti alahinnata, kuid tunnistada teda Eesti riigi kangelasena, oleks samuti väär. Debatt selle üle kestab tänini. Tõenäoliselt on põhjuseks inimeste erinev vaimne seadistud ning isiklikud kriteeriumid küsimuse osas, mis on reetmine. Üks tulihingeline Pätsu kaitsja ning tema tegude õigustaja on meie endine välisminister ning pikaaegne Riigikogu liige Trivimi Velliste.

21. oktoobril 2015. toimunud Pätsi säilmete ümbersängitamise 25. aastapäevale toimunud üritusele Metsakalmistul järgnes õhtune üritus korporatsioonis Fraternitas Estica, mille auvilistlane Päts oli. Seal esines Velliste kiidukõnega Pätsile ning peale seda oli mul võimalus temaga ka vestelda. Velliste seisukohad:  Magnus Ilmjärve raamat Hääletu alistumine on demagoogia ning tellimustöö infosõja tarbeks. Ilmjärv ei käsitle üldse kõiki fakte vaid väga valikuliselt eesmärgiga Pätsi mustata. See on tellimustöö, mille üks kinnimaksja on Heldur Tõnisson (riigivanem Jaan Tõnissoni poeg, kes oli Pätsu poliitiline rivaal) ning teine … keegi kõrgem jõud, kelle eesmärk on Eestit mustata. Ta on seisukohal, et see on Venemaa poolt tellitud propaganda, et Eesti rahvast alavääristada, et näidata, et kõik teie riigipead on äbardid sest te ise olete selline loll rahvas, kes ei suudagi omale normaalseid poliitikuid valida.

Selle seisukohaga ma ei nõustuks. Olles ise Ilmjärve raamatu läbi lugenud on minu hinnangul tegemist vägagi põhjaliku teosega, mis pakub laiapindset analüüsi olukorrast rohkete faktidega. Seisukohad vene propaganda osas ei päde minu hinnangul samuti. Mingis mõttes oleks Venemaal isegi kasulik teha vastupidist propagandat ehk siis Pätsu ülistada. Kui Eesti rahvas võtaks omaks seisukoha, et Päts õigesti tegi, siis oleks pretsedent loodud ning järgmine hääletu alistumine kergem tulema.

Velliste hinnang Pätsu tegevusele on selline, et ta tegi kõik õieti sest tahtis Eesti rahvast päästa. Vene vägede sisse laskmine ilma püssipauguta oli tol hetkel tehtud otsus võitmaks aega. Velliste sõnutsi oli tollastel (1939) Eesti riigipeadel saadud info Saksa kindralite käest, et nad plaanivad Venemaad rünnata, seda ju ei teatud, et Hitler oli Eesti Molotov-Rippentropi paktiga juba Venemaa mõjusfääri andnud. Seega ootasid Eesti riigipead iga hetk, et Saksamaa ründab ning toob neile vabaduse. Minu hinnangul on raske nõustuda, et selline mõtteviis õigustaks Pätsi käitumist.

Velliste hinnang Pätsu poolt 1934. a. riigipöördele, millega viidi sisse vaikiv ajastu: ei ole põhjust eriti pahaks panna ning tuleb jällegi mõista kogu pilti. 1930ndail olid diktatuurid ja vaikivad ajastud Euroopas “moes”. Demokraatia valitses tol ajal ainult Suurbritaannias, Skandinaavias ja vb. veel mõnes üksikus Euroopa riigis. Enamus Euroopa riike olidki alistatud ühe mehe võimule. Pätsu diktatuur oli aga üks rahumeelsemaid, ta eriti kedagi ei vangistanud jne. Minu hinnangul ei ole see seisukoht kuigi adekvaatne, et teised nii tegid, ju siis pidi Päts ka tegema. Ja miks peab just eeskujuks võtma enamust Euroopat, mitte aga paari positiivset pretsedenti?

Velliste südamesoov on luua Pätsule Kuberneri aeda (Toompea lossi kõrval) mälestusmärk. Minu hinnangul kultiveeriks see vaid alistumise või reetmise kultuuri ning annaks negatiivset eeskuju tulevastele põlvedele. Minu hinnangul tuleks anda hoopis selge signaal selles suunas, et reetmine on kuritegu ning alistumine väärtegu, millega me ei lepi.​

Uueduudised.png

KASUTATUD KIRJANDUS

Turtola, M. President Konstantin Päts, Otava 2002.

Tanning, L. Euroopa probleem. Teine Maailmasõda. OÜ Infotrükk, Tallinn 2006.

Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Magnus Ilmjärv. Kirjastus Argo 2004.

Lennart Meri: Pätsi poliitika viis Eestilt sõltumatuse. Eesti Päevaleht. 21. 09.1999.

http://www.epl.ee/artikkel/94036

1062022

More Info