L. Kerber. “Kõik kiskus sõja poole.” II

Sissejuhatus.

 

KODANIK TUPOLEV.

 

Lugejale pakutava olukirjeldusliku ülevaate  „Kõik ennustas sõda“ näol on meil tegu  silmapaistva publitsistika ning samas suurepärase kunstilise proosa  näitega. Nende märkmete autor, tuntud lennukikonstruktor, tehniliste teaduste doktor, Lenini ja Riikliku preemia laureaat Leonid Kerber jagas mitmete aastate jooksul rasket vangipõlve tuntud konstruktori  ja õpetlase  Andrei Nikolajevitš Tupoleviga.  Kirja pandud 50-ndate lõpul, ei olnud need read siiani sobilikud avaldamiseks- liiga ränk oli „seisakuaastate“ inerts, silmakirjalik põhimõte „tüli tarest mitte välja kanda“. Kuid tare ei saa puhtaks, kui sellest vaidlust välja ei viida. Nüüd, avalikustamise ja demokratiseerimise tingimustes, saavad need pealtnägija poolt kiretult ja ausalt kirja pandud tehnika- ja teadusajaloo seigad lõpuks ometi võimaluse ilmavalguse kätte jõuda. Nendes märkmetes valgustatakse üht meie ajaloo „valgetest laikudest“, aga täpsemalt isikukultuse aastatel erilist tüüpi vanglate, spetsiaalsete konstrueerimisbüroode  eksisteerimist  ja funktsioneerimist. Konstrueerimisbüroode, kus teadlased ja konstruktorid, represseerituna kui „rahvavaenlased“, töötasid uute, progressiivsete tehnikamudelite loomise kallal. Selliseid erirežiimiga vanglaid kutsuti kinnipeetute žargoonis „šaraškadeks“. Leonid Kerberi kirjeldustes joonistub eredalt ja muljetavaldavalt  välja üks sellistest „šaraškadest“- vanglaõhkkonna üksikasjad, valve- ja isolatsiooni, spetsvahialuste peal rakendatavad piitsa ja präänikumeetоdid, nende „jalutuskäigud“ katusel asuvas metallvõrestikus- „ahvipuuris“, nende ülemad- NKVD ametnikud, kes ei teadusest ega tehnikast mõistnud mõhkugi, kuid lugesid ennast sellele vaatamata tööde „juhtideks“.

Autor, kes sattus „šaragasse“ üldlaagri, kus kinnipeetavaid peksti, kurnati näljaga ja pöörduti nende poole vaid väljendiga „padla“, õudsatest tingimustest, oli esialgu  spetsvangla suhtelisest mugavusest, puhtusest, viisakast toitmisest ja mis peamine- võimalusest tegeleda armastatud erialaga, vapustatud. Kuid vangla on vangla ja selles viibimine on alati piinav, seda teab iga kinnipeetav. Ülemuste omavoli ja rumalus jäävad omavoliks ja rumaluseks isegi „šaragas“.

Erivangla  ЦКБ-29, kuhu L.L. Kerber paigutati, asukate hulgas olid sellised tuntud nimed nagu A.N. Tupolev, S.P. Korolev, V.M Mjasištšev, V.M. Petljakov, A.V Nadaškevitš ja paljud teised- kogu lennundusvaldkonna teadus- ja tehnilise mõtte ladvik, teatud ja kuulus lennundustehnikat ja relvastust loovate spetsialistide hulgas. Selle ringkonna hulka kuulusin mõneti ka mina(33 aasta jooksul pidasin loenguid professor Žukovski nimelises Õhujõudude Inseneriakadeemias, tegelesin lennuväe relvastusküsimustega ja A.V. Nadaškevitšit tundsin isiklikult). Mäletan hästi neid hirmsaid massirepressioonide aastaid, 37-ndat, 38-ndat ja neile järgnenud 40-ndaid. Kuidas suhtusime meie, vabadusse jäänud, represseeritute saatusesse? Loomulikult ei uskunud meist keegi, nagu oleks nad olnud mingid „rahvavaenlased“- liiga kõrge oli nende tegelaste autoriteet. Kas me teadsime nende saatusest? Ei saa öelda, et üldse midagi poleks teadnud- kuulujutud siiski ringlesid, kuid midagi konkreetset  teada ei olnud. „Võeti“ ja kõik. Tollal inimesed lihtsalt kadusid, lahustusid udus, läksid kaotsi saladuslikel asjaoludel, nende nimesid sosistati ning vaadati sealjuures kahtlustavalt ringi- ega keegi pealt ei kuule…Meie , teaduslikud töötajad, elasime kõik igaveses hirmus- kohe-kohe viiakse kaasa ka meid. „Võeti“ harilikult ööseti- iialgi ei unusta, kui piinav oli kuulata ööseti samme trepil ja mõistatada- ega järsku meie järele? Minu kadunud mees, kindral D.A. Ventsel, sise- ja välisballistika spetsialist, oli paljude arreteeritutega väga hea tuttav ja äärmiselt ettevaatamatu oma väljaütlemistes „ohtlikel“ teemadel ning oli üldise arvamuse kohaselt ülimalt sobiv kandidaat arreteerimiseks, kuid saatuse tahtel läks see karikas meist mööda, kuigi paljud meie sõpradest kannatasid. Leonid Kerberi kirjeldustest saame teada nõukogude lennunduse patriarhi, Andrei Tupolevi sõnadest, et kui talle pakuti koostada talle teadaolevate arreteeritud lennundusspetside nimekiri, siis pani ta igaks juhuks, et mitte kedagi alt vedada, kirja üleüldse kõik talle teada olevad inimesed. Ja selgus, et pea-aegu kõik nendest olidki juba arreteeritud….Osad neist hukkusid üldlaagrites, teistel vedas rohkem- nad said tööd jätkata, kuid seda juba vangidena. Just nende tööde tulemusena loodi sellised silmapaistvad lennundustehnika mudelid nagu seda olid pikeerivad pommitajad Pe-2 ja Tu-2, mis ennast sõja ajal heast küljest näitasid ning andsid tuntava panuse võidu saavutamisse. Paljud spetsvangidest said hiljem akadeemikuteks ja Akadeemia korrespondentliikmeteks, olid lennunduse ja hiljem ka kosmonautika au ja uhkus.

 

Kirjutise autor on ülimalt objektiivne, ei kruti pinget vanglaelu õuduste kirjeldamisega, vaid koguni vastupidi- rõhutab võrreldes üldlaagriga küllaltki häid tingimusi, millistes kinnipeetavad „šaraagades“ elasid ja töötasid. Ta märgib ära liigutavat tähelepanu ja inimlikust, millega, suhtusid kinnipeetavatesse  omaenda isikuga riskides paljud nende vabad kaastöölised ning alluvad. (Jah, tõesti, oli selline paradoks- vabad inimesed olid arestantide alluvad). „Meisse ei suhtutud kui „rahvavaenlastesse“, vaid kui elu poolt solvatud inimestesse,“ kirjutab Leonid Kerber. Ja ikkagi, vaatamata neile heledatele joonekestele, jäävad vangla ja vangistus  traagiliseks ning see traagika on selgelt tekstist näha. Naeruväärsed süüdistused, mis arreteeritutele esitati, tunnistused, mis neilt välja peksti, tekitab tunde metsikust farsist.

Suure oskuslikusega visandab Kerber üksikute spetsvangla vangide portreid- kõik erinevad, igaüks oma iseloomuga. Näidanud selliste visandite rida, resümeerib autor filosoofiliselt:

„Nagu näeme, oli kinnipeetavate konglomeraat erikonstrueerimisbüroos piisavalt huvipakkuv.“ Või veel! Kuid sellel „huvipakkuval“ foonil eristub isiksuse ja kollektiivile avaldatava  mõjuvõimu mastaabina loomulikult „šaraga“ patriarh Andrei Tupolev või Vanamees(Старик), nagu teda austavalt kutsuti(Vanamehel oli toona eluaastaid viiskümmend). Kõrgemad ülemused pöördusid tema poole vastavalt reeglitele „kodanik Tupolev“, kuid võis näha, et isegi nende tumedates hingedes kutsus Vanamees esile lugupidamist. Meid aga hämmastab visadus, millega „kodanik Tupolev“ vaatamata kõigile üleelatud õudustele nagu arest, ülekuulamised, piinamine, pidev mure lähedaste pärast, jäi ikka Kodanikuks selle sõna kõige kõrgemas mõttes, kuidas ta visalt, ennastsalgavalt töötas, kuidas oli muutumatult selge ja viljakas tema loov mõte, kui lõpmatu oli tema huumorimeel…raamatu lehekülgede vahelt tõuseb meie ette elusuuruses Suur Konstruktor.

Ja hämmastab mitte ainult Tupolevi, vaid ka teiste „šaragas“ töötajate käitumine, täielik sellistes tingimustes ju vaata et loomulik oleva tigestumise ja solvumise puudumine. Vaatamata kõigele jäid nad patriootideks, töötasid ennastunustavalt lähitulevikus ilmse ja vältimatu sõja tingimustes kodumaale nii vajalike lennukite konstruktsiooni kallal.

Sõja ajal aga evakueeritakse Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo number 29 koos kõigi kaastöölistega Omskisse, kus pole mingit tootmisbaasi(„Pole ei seinu, ei katust, ei elektrit, eivett- midagi pole!“) ning pannakse ette korraldada lühima aja jooksul lennukite tootmine rinde jaoks. Ja seltskond võtab koletuslikult keeruka, peaaegu võimatu asja ette… ning tuleb sellega toime.

Juba 1941-l aastal vabastatakse mõned „šaraga“ kinnipeetavad (teiste hulgas ka L. Kerber ja A. Tupolev) ning viiakse nad üle vabade töötajate kategooriasse, kuid nende elulaadis ei too see kaasa pea mingeid muutusi- ikka seesama töö kuni …, ikka seesama kollektiiv. Tasapisi, kümne-kahekümne kaupa hakatakse „arvestades ennastsalgavat tööd“, vabastama ka teisi spetsvangla ЦКБ-29 kinnipeetavaid, „…ja 1945-ndaks aastaks,“ kirjutab L. Kerber, „lõpetas häbiväärne asutus oma eksisteerimise“.

Kuid mälestus sellest, et „sellised „häbiväärsed asutused“ eksisteerisid ja võtsid ühiskonnalt kõige andekamaid, kõige vajalikemaid inimesi- see mälestus ei tohi meis kustuda. Liiga kaua on meid veenda püütud minevikku unustama, soovitatud „haavadele soola mitte puistada“. Nüüd kutsutakse meid üles täie tõe juurde, ilma midagi varjamata. Tähendab et ka oma minevikust peame mäletama kõike- nii hirmsat kui kangelaslikku. L. Kerberi kirjeldused on eriti hinnalised sellle poolest, et neis peegeldub nii see kui teine. Erivangla kinnipeetavad, meie intelligentsi parimad esindajad, ei loobunud ka kõige raskematel hetkedel lootmast paremasse tulevikku ja olid veendunud, et lõpuks võidutseb õiglus. Nüüdseks on nende lootused täitunud ja tõde on oma õigustesse astunud. Kahju ainult, et paljud neist ei jõudnud seda ära oodata, teiste hulgas ka nende kirjelduste peategelane, A.N. Tupolev. Kuid hea, et nende hea nimi on rahva mälus taastatud, nagu ka nende teened tehnika ajaloos.

Arvan, et ajakirja „Leiutaja ja ratsionalisaator““ lugejad, inimesed erinevas vanuses, noortest, kes teavad möödunud aegadest vaid kuulujuttude järgi kuni elukogenud ja vanade inimesteni, kes ise kõik selle läbi elasid, loevad huviga L.L. Kerberi kirjeldust.

 

J. Ventsel

professor, tehnikateaduste doktor.

(Kirjanduslik pseudonüüm I. Grekova.)

Andrei Nikolajevitš Tupolev oma nooruses.