Eesti sise- ja välispiiride ajalugu: Muinas-Eesti piirid

1200

Tõenäoliselt eesti keelega üsna sarnaseid keeli kõnelevate läänemeresoomlastega asustatud maa hõlmas 12. sajandi lõpul tunduvalt suurema ala kui tänapäevane Eesti. Arvatavasti elas ka tänapäevasel riigiterritooriumil mitmeid etnilisi rühmi, aga preester Henrik kasutas enda kroonikas 13. sajandil juba eestlaste mõistet kui ühisnimetajat vähemalt Mandri-Eesti asukate kohta.

Põhiline haldusüksus Muinas-Eesti aladel oli kihelkond, mida oli kokku umbes 45. Need olid muinasaja lõpul suveräänseks üksuseks, mille piires otsustati tähtsamad sisemised asjad ja sõjalised küsimused. Sõlmiti ka välislepinguid. Kihelkonnad omakorda jagunesid arvatavasti mõnekümnest kui sadakonnast talust koosnevateks maksustusühikuteks, mida kutsuti vakusteks. Eesti aladel oli 13. sajandi alguseks tekkinud ka seitse kihelkonnast suuremat territoriaalset üksust – maakonda. Need olid Rävala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Sakala ja Ugandi. Nendele lisandus aga mitmeid kihelkondi, mis ühtegi maakonda ei kuulunud: sellised olid näiteks Nurmekunde Kesk-Eestis või Soopoolitse Ida-Eestis. Maakond oli eelkõige sõjalis-poliitiline üksus: kihelkondi sundis maakondadeks liituma naabermaakondade või -rahvaste poolt tulenev oht.

Henriku kroonikas on korduvalt juttu kihelkondade vanematest (senior provinciae), aga maakonnavanemaid ei nimetata – selgub hoopis, et maakondi esindasid kihelkondade esindajad: nii läksid näiteks 1219. aastal oma pantvangidega Riiga viis vanemat viiest Virumaa kihelkonnast. Maakondade ühiste ettevõtmiste korraldamiseks kutsuti kokku koosolekuid: ugalaste koosolekuid Otepääl mainib Hernik mitmel korral. Maakonnad moodustusid arvatavasti ühiste poliitilis-majanduslike huvide pinnal rahulikul teel, aga oletada võib ka konflikte, kus tugevam surus nõrgemale oma tahtmise peale.

Mitmed arheoloogid, hiljuti eelkõige Tartu Ülikooli professor Valter Lang, on arheoloogilise leiumaterjali põhjal rõhutanud ka linnusepiirkondade – ühe muinaslinnuse ümber asuvate vakuste – tähtsust haldusüksustena. Nimelt on Eesti territooriumil muinasaja lõpul olnud kihelkondi, kus ühel ajal kasutati mitut linnust, aga on ka ainult ühe linnusega kihelkondi või selliseid, kus kaitserajatis üldse puudus. Mõnes kohas on ka üks vakus ulatunud kahe kihelkonna – ehk siis eeldatavasti kahe erineva isanda võimule alluvale – alale, mis pole muidu selgesti struktureeritud maksustuspiirkondade puhul loogiline. Seega on linnusepiirkondade ja kihelkondade puhul Langi arvates tegu kahe erineva funktsiooniga institutsiooniga.

Lang pakub, et kihelkondadel võis olla täita roll kohtumõistmise, kultustoimingute, traditsiooniliste pidustuste ning nõupidamiste korraldamisel, mis ühendasid kõiki selle alale jäänud linnusepiirkondi ja nende isandaid – analoogiks keskaegne ja hilisem kirikukihelkond ning mõis. Kihelkond võis niisiis esialgu olla geograafiliselt eristuv – teistest aladest metsavööndi, soode või jõgedega eralduv – piirkond, mille elanikke liitis ühtne hõimukuuluvus. Kihelkondade juhtimine võis olla ühe või kõikide selles resideeruvate linnuse pealike käes. Maakond oli arvatavasti looduslikult teistest piirkondadest eristuv ala, mis hõlmas mitut kihelkonda ning mille elanikel võis looduslikust eraldatusest tulenevalt olla kultuurilisi ja keelelisi erijooni naabritega võrreldes. Selle poliitiline, administratiivne ja majanduslik funktsioon oli muinasaja lõpuks arvatavasti aga välja kujunemata.
Kuna Eesti alal puudus ühine riiklik moodustis, on ka 13. sajandi alguses eestlaste asuala piire väga keeruline või vast isegi võimatu täpselt määrata.

Lõuna pool ulatusid Sakala ja Ugandi maakondade piirid arvatavasti veidi kaugemale kui tänapäevase Eesti Vabariigi lõunapiir. Edelasuunal läksid sakalaste asualad sujuvalt üle liivlaste Metsepole kihelkonnaks, mida on peetud ka kõige Liivi lahe äärsete alade valdajaks lõuna pool Pärnu jõge. Ida pool oli Virumaa konkreetseimaks geograafiliseks piiriks usutavasti Narva jõgi, aga läänemeresoomlastest vadjalased elasid nii selle ida- kui läänkaldal, eriti Peipsi järve põhjakaldal. Tänapäevane Setumaa oli samuti usutavasti keeleliste sidemete tõttu pigem seotud Ugandiga, aga samas üle võtnud palju kultuurimõjutusi ida poolt leviva Vene õigeusu mõjul. Eeldatavasti ei kuulunud Eesti kaugem kaguosa kihelkondade süsteemi.

 

Allikad: Eesti ajaloo atlas. Tallinn, 2006
Kriiska, Aivar; Tvauri, Aivar. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002
Mägi, Marika (toim.) Eesti aastal 1200. Tallinn, 2003
Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu, 2007

Foto: A.Kriiska, A. Tvauri, A. Selart, B. Kibal, A. Andresen, A. Pajur Eesti Ajaloo Atlas 2006 lk 38

Kirjutis on pärit leheküljelt: histrodamus.ee

veebruar_2011_128