Doktoritöö: esimene maailmasõda suurendas eestlaste kirjaoskuse tähtsust

Äsja Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis esimese maailmasõja kogemuse teemalist doktoritööd kaitsnud Liisi Esse avab sõjauurimise juures vähem tähelepanu saanud, kuid huvitava tahu. Ta rõhutab, et esimene maailmasõda mängis eestlaste kirjaoskuse edendamise juures tähtsat rolli.

“Kuni selle ajani ei olnud nii massiline kirjade kirjutamine elanikkonna seas laiemalt just väga levinud. Sõda lõi uue olukorra, kus kirjavahetusest sai põhiline ja pea ainuvõimalik suhtlusviis. Kirjutamine muutus korraga väga tähtsaks,” jutustab ajaloolane. Nii pika aja vältel oma tunnete-mõtete-tegevuste edasi andmiseks järjepidevalt kirjavahetust pidada oli paljude jaoks uudne kogemus.

Sõltumata sellest, et eestlased olid Vene impeeriumi koosseisus üks haritumaid rahvusgruppe, kelle lugemisoskus küündis 96 protsendini (venelaste seas oli lugemisoskuse tase tunduvalt madalam, vaid 29 protsenti). Kirjutamisoskus jäi küll mõnevõrra tagasihoidlikumaks ning sõjaväeski leidus neid, kes oma kirjad kaaslasel, kel oskus paremini käpas, oma mõtted kirja panna palusid. Liisi Esse jutustab, et on arhiivis kohanud koguni venekeelseid valmis trükitud kirjapõhju, kuhu sõdur sai oma nime juurde kirjutada ja kodustele saata. “Kirja sisu oli muidugi ametlik sõjapropaganda,” naerab Esse.

Siit joonistub välja seonduv teema, millega varem ei oldud ehk kokku puututud – tsensuur, nii sõjatsensuur kui ka enesetsensuur. Rindel tuli endale selgelt teadvustada, millest ja kuidas üldse tohib kirjutada ning millest on parem vaikida. Küllap saadi selleski osas rohkem või vähem valusaid mõtte- ja käitumisviisi mõjutanud õppetunde.

Lisaks mõjutas Vene armees teenimine eesti sõdurite sõnavara. Sõdurikirjad sisaldavad tublisti spetsiifilist ning osalist või täielikku venekeelset žargooni, mis oleks huvitav uurimisaines lingvistidele.

Kirjutamist innustati ka n-ö kampaania korras. Ajaleht Postimees tegi mitmeid üleskutseid ning lubas sõdurikirju publitseerida. Ühtekokku avaldati neid nelja aasta vältel siiski ligi 70. Kuid sisult on kirjad toimetusele samuti mitmekesised. Kuivõrd suhted kodurindega, see tähendab tsiviilühiskonnaga tervikuna, olid sõjameeste jaoks väga tähtsad, samuti kodumaal toimuv, pakkus rindekorrespondents võimalust sidet hoida. Ajalehele läkitatud saadetiste seas leidub rohkesti tervituskirju armsatele inimestele, aga ka tervele rahvale mõeldud sõnumeid, sealhulgas kriitikat ja õpetussõnu. Järgnevalt mõned näited kirjasaatjate stiilist.

Päevikud ja memuaarid

Liisi Esse peatub pikemalt oma teadustööd tutvustades ka kirjalike allikate žanritel, milleks kirjade kõrval on päevikud ja mälestused.

Päevikutest rääkides nendib Esse, et kõigi puhul ei ole kahjuks autorid teada. “Mõned on väga ilusas käekirjas, põhjalikud kirjeldavad-mõtisklevas laadis ülestähendused. Näiteks kooliõpetaja, kes oli tagalas kirjutajaks ning kelle päevik pakub filosoofilisi mõtisklusi sõja mõtte üle. Teised päevikud on jälle detailivaesemad, hektilisemad.”

Kirjutamise stiil sõltus suuresti ka sellest, kas kirjutaja viibis rohkem paigal ja sai kirjatöösse rohkem süveneda või oli lahingtegevuse tõttu sunnitud ringi liikuma. Päevikupidamisel võis olla ka tänapäevases mõistes psühholoogilise eneseteraapia vahendi tähendus, mille kaudu meeleolusid ja mõtteid, üleelamisi, sisemisi heitlusi, unistusi ja muud säärast iseenesele väljendada ja peegeldada.

“Julgen öelda, et päevikud on tõesti ausamad ja vahetumad [kui kirjad ja mälestused], kuigi ka nendes tekstides võib aimata eeldust, et keegi [võõras] võib neid ridu hiljem lugeda. Ilukirjanduslikku lähenemist on aga rohkem märgata mälestustes,” lisab ajaloolane.

Memuaarid, mida Esse oma doktoritöös analüüsis, on samuti stiililt üsna erinevad. “Lisaks autori personaalsele laadile sõltus, millal mälestused on kirja pandud ning kas nende koostamisel on kasutatud varasemaid päevikumärkmeid või mitte.”

Leidub ka selliseid memuaare, kuhu on koondatud mitme sõja kogemused ja läbielamised, kuid need ei vormu ühtseks üldistuseks või metatasandi käsitluseks. Erinevad sõjaepisoodid moodustavad ka kirjutaja omailmas erinevaid peatükke.

“Mälestuste kirjutajaid võis häälestada ka foonil, eriti 1930ndatel aastatel ilmunud (ilu)kirjandus, aga ka ühiskonnas kujunenud hoiakud.”

Teravatest vastandustest ühiskonnas annab tunnistust ka vabadussõja invaliidide ühingu pahameelt demonstreeriv kiri. Esimese maailmasõja veteranide kogemuse pisendamine oli 1930ndatel aastatel valdav. Ilmasõja veteranid jäid võrreldes vabadussõjas võidelnutega tunduvalt kehvemale positsioonile nii suhtumise kui sotsiaalsete toetuste poolest. Õnnetuseks ei olnud need mehed võimelised oma saatust vabalt valima.

Liisi Esse kaitses doktoriväitekirja “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus”24. augustil Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Töö juhendaja oli dotsent Aigi Rahi-Tamm, oponent Bradley Woodworth New Haveni ülikoolist Ameerika Ühendriikidest.

Toimetas
Katre Tatrik, Tartu ülikool
file20311204_36b18491956cd94ba7